Rändepoliitika, majanduslik ebavõrdsus ja kliimamuutused on kolm kõige suuremat teemat, mis mitte ainult Eesti vaid kogu maailma poliitikat järgmistel aastatel ja aastakümnetel mõjutavad. Majanduslikust ebavõrdsusest ja kodanikupalgast olen juba väga põhjalikult kirjutanud. Samuti rändepoliitikast.

Kliimamuutuse paradoks seisneb selles, et inimesed tahavad puhtamat keskkonda, aga samal ajal rohkem tarbida. Mõlemat korraga hästi ei saa.   

Kusjuures kui me räägime keskklassist, kelle põhivajadused on rahuldatud, siis rohkem tarbimise ja heaolu vahele ei saa panna võrdusmärki. 

Näiteks: jõukuse kasv on viinud selleni, et autode arv on kasvanud. Tänavad ei ole turvalised ja lapsi viiakse autodega kooli, mis suurendab liikluskoormust veelgi ja seega muudab tänavad veel ebaturvalisemaks. Selle tulemusel liiguvad õpilased päevas keskmiselt vähem kui vangid. Kuidas see meie laste tervisele ja seeläbi heaolule mõjub?   

Eestil on võimalik õppida ja vältida meist märksa arenenumate majanduste tehtud vigu. Aga selleks on vaja poliitilisi liidreid, kes julgevad mõelda teisiti ja kaitsta ka ebapopulaarseid seisukohti.

Kliima muutub, kas see on probleem?

Muide, maakera on ka varem üle elanud suuri temperatuuri kõikumisi. Washingtoni ja Stanfordi ülikooli teadlaste sõnul soojenes 252 miljonit aastat tagasi maa temperatuur oluliselt ning maa muutus elamiskõlbmatuks 96% toonastele vee-  ja kahele kolmandikule maismaa liikidele.

ERR-i Novaatori portaalist leiab hea ülevaate eelmise aasta lõpul avaldatud valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu raportist seekordsete kliimamuutuste kohta.

Teadlaste sõnul peab terve maailm süsinikuheitmeid jõulisemalt kärpima, aega muutuste elluviimiseks on vähe. Põhjust muretseda on ka meil siin Põhja-Euroopas. 

Veetaseme tõus ja looduskatastroofid

Kliimamuutused toovad kaasa veetaseme tõusu, suureneb äärmuslikult kuumade või ka külmade päevade arv aastas, kasvab tugevate vihmasadude esinemissagedus, aga ka põuaperioodide pikkus.

Mida suuremad kliimamuutused, seda suurem on looduskatastroofide esinemissagedus. Paljude loomaliikide leviala on ohus.

Rändeprobleemid süvenevad

Kui linnud-loomad kaugetel maadel kaastunnet ei ärata, siis võiks muret tunda näiteks kliimamuutustest tingitud rändeprobleemide pärast.

Briti kaitseministeerium on hinnanud, et aastaks 2045 peab pinnase seisundi halvenemise tõttu uue elupaiga leidma 135 miljonit inimest. Neist ca 60 miljonit liigub Põhja-Aafrika kaudu Euroopa suunas.

On ka teadlasi, kes hoiatavad ja muretsevad, et erinevate kliimamuutustest tingitud tegurite koosmõju võib anda täielikult ennustamatuid tagajärgi. 

Mis on kliimamuutuste põhjused?

NASA on kliimamuutuste põhjused kenasti kokku võtnud siin. Mida me siis valesti teeme?

Ületarbimine

Jõukam osa maailmast tarbib liiga palju. Kaks autot, suured majad ja korterid, olmetehnika, riided jne. Kõige selle tootmine on resursimahukas ja tekitab suure hulga jäätmeid, millega me ei suuda samuti toime tulla.  

Toitumisharjumused

Teadlaste sõnul on planeedi kasvava elanikkonna äratoitmiseks ja Maa ökosüsteemide säilitamiseks inimeste toidusedeli radikaalselt muutmine möödapääsmatu. Vähem liha, rohkem taimset toitu. Raisku mineva toidu hulka tuleb poole võrra vähendada. 

Energia tootmine

Eesti on Euroopas ja OECD-s kõige süsinikuintensiivsema majandusega riik. Põhjus on põlevkivienergia, mis annab ligi 80% meie kasvuhoonegaasidest.

Transport

Eurostati andmetele tuginedes kuulub Eesti Euroopa Liidus pigem autostunumate riikide hulka. Tasuta ühistransport Tallinnas ei ole paraku vähendanud autostumist.

Metsade hävimine

Mõistagi räägitakse globaalselt rohkem Amazoni vihmametsadest kui Alutaguse laantest, kuid ka Eestis kütab metsade ja ka linna roheluse vähenemise teema kirgi.

Keskkonnaministeeriumi andmetel on raiemahud tõesti viimase kümne aasta jooksul kõvasti suurenenud, kuid need ei ületa ametliku statistika kohaselt juurdekasvu.

Samal ajal maastikuökoloogia magister Rainer Kuuba sõnul tuginevad ametnikud suuri raiemahtusid õigustavatele teadlikult moonutatud andmetele ning metsi on pidevalt raiutud liiga palju.

Rahvastiku juurdekasv

Lisaks tarbimisharjumuste muutumisele annab kliimamuutustele hoogu inimeste arvu kasv, mis on samasugune tabuteema kui rändepoliitika.

Meenutage kui veriselt reageeris Eesti ühiskond sellele, kui Facebooki kommuuni "Virginia Woolf sind ei karda!" administraator Nika Kalantar ütles saates “Suud puhtaks”, et üks võimalikke laste saamisest loobumise põhjuseid on mure keskkonna pärast.

Eesti ei ole ilmselt ainus riik maailmas, kus nii elanikkond kui poliitikud on seisukohal, et rahvastiku juurdekasv on kindlasti probleem, aga mitte meie kodumaal!  

ÜRO hinnangul kasvab paljude Aafrika riikide rahvaarv järgmise kolme aastakümne jooksul kaks korda. Arvatavasti saab Nigeeriast aastaks 2050 maailmas kolmandaks kõige suurema rahvaarvuga riik.

Mida maailm teeb, et kliimamuutusi peatada?

Pariisi kliimakokkulepe sõlmiti 2015 aastal ja selles lepiti kokku, et püüavad kliima soojenemist hoida vähemalt 2 kraadi piires.

Kahjuks otsustas USA president Donald Trump, et USA taganeb kokkuleppest. Teised riigid mõistagi jätkavad endale võetud kohustuste täitmist, kuid selge see, et üleilmsele pildile USA kannapööre kasuks ei tule.

Euroopa Komisjoni tasemel tegeletakse samuti kliimapoliitikaga ning eesmärk on koostada üle-euroopaline strateegia aastaks 2020, et jõuda kliimaneutraalse Euroopani aastaks 2050.

Ka NATO käsitleb kliimamuutusi strateegiadokumentides – näiteks peavad NATO riigid võimalikuks, et neil tuleb reageerida kliimamuutustest tingitud julgeolekualastele väljakutsetele (looduskatastroofid).

Kas Eesti pingutab piisavalt?

Minu isiklik tunnetus on kahjuks see, et kliimamuutused ei ole veel kuigi aktuaalne teema. Osa vanema põlvkonna poliitilisest eliidist peab seda mingiks puukallistajate mureks, mis valijaid üldiselt ei huvita ja millega seetõttu ei ole eriti mõtet tegeleda.

Eks ilmekalt näitas seda suhtumist karusloomafarmide keelustamise arutelu Riigikogus, millest ma olen varem kirjutanud siinsamas. 

Olen näinud uuringuid, mis näitavad, et ka Eesti inimesi panevad keskkonnaküsimused nendel valimistel rohkem muretsema.

Tõsi, meie mured on rohkem lokaalset laadi – tselluloositehase ehitamine, metsade raiumine, Rail Baltic.

Globaalsed kliimaprobleemid on valdavale enamusele valijatest veel liiga abstraktsed, et nende alusel kellegi poolt või vastu olla. Välja arvatud noorem põlvkond, kellest osa on väga mures. 

Energiamajanduse arengukava

2017 võeti Eestis vastu uus energiamajanduse arengukava aastani 2030. 

Eesti usub, et tänu tehnoloogia arengule saab põlevkivi ka tulevikus kasutada. Loomulikult näeb arengukava ette taastuvatest energiaallikatest elektri ja soojuse tootmise osakaalu tõusu - kuid mitte täielikult neile üleminekut.

Peetakse oluliseks uute hoonete energiatõhusust, samuti planeeringute puhul liikuvuse hindamist - inimeste töö-kodu-lasteaed-kool liikumisega seotud kütuse- ja ajaressurssi.

Samas peab riik oluliseks, et on tagatud EL-i pikaajaliste energia- ja kliimapoliitika eesmärkide täitmine.

Usutavasti ongi kliimapoliitika midagi sellist, mis kehtestakse esmalt EL-i tasemel ja siis väänatakse rahvusriigid põhimõtteid järgima. Eesti valik on olla eestvedaja (nagu oleme digiteemadel) või kõrvalenihverdaja (nagu oleme rändeküsimustes).  

Eesti avalik sektor on üldiselt nutikas asjade paremini välja paista laskmisel ning vaevalt, et Eesti saab lähiajal radikaalselt rohelise valitsuse. Selleks ei ole lihtsalt poliitilist nõudlust ja tahet.

Meil on kaks omavahel konkureerivat rohelist erakonda ja tänase seisuga on nende toetus sedavõrd väike, et valimiskünnise ületamine on ebatõenäoline.

Kohalikud omavalitsused tegutsevad

Üht-teist tehakse ka kohalikul tasemel. Tallinn on näiteks kinnitanud jalgrattastrateegia, mille eesmärgiks on ülelinnalise, ohutu ja mugava rattateede võrgustiku välja arendamine. Tartu on samuti oma rattastrateegiat koostamas.

Hiljuti lõpetas Riigikogu keskkonnakomisjon uue jäätmeseaduse menetluse. Seadusele laekus sadu muudatusettepanekuid ning selle vastuvõtmise vastu olid nii linnade- ja valdade liit kui erinevad ettevõtlusorganisatsioonid. Eesti peab aastaks 2020 võtma ringlusesse pooled olmejäätmed - kui ei võta, saab trahvi. 

Tallinnas on tänavu maist avalikel üritustel keelatud ühekordsed plastnõud.

Erakondade keskkonnaprogrammid

Eesti erakonnad räägivad keskkonnast kindlasti rohkem kui varasematel valimistel, kuid kindlasti ei ole see ühegi suurema erakonna jaoks nii oluline teema kui pensionid või maksud. Toon mõned huvitavamad punktid välja.  

Keskerakonna programmis mainitakse kliimaküsimusi kahes punktis.

Esiteks lubab Keskerakond edendada keskkonnasõbralikku ning kliimamuutusi leevendavat põllumajandust.

Teiseks lubab Keskerakond toetada kõigiti tõhusat rahvusvahelist koostööd keskkonna- ja iseäranis kliimapoliitika valdkonnas. 

Veel lubab Keskerakond toetada omavalitsusi jalgrattastrateegiate loomisel ja ellu- viimisel.

Sotside programm lubab aastaks 2050 viia süsinikuheite nullini. Lubatakse seada ambitsioonikaid eesmärke.

SDE lubab lõpetada puidu kasutamise elektri tootmisel, toetada ettevõtteid elektriautode soetamisel, elektrifitseerida raudtee ja võtta kasutusele elektriparvlaevad.

SDE keskkonnaprogramm on spetsifiilisem ja mahukam kui Keskerakonnal ja Reformierakonnal.

Reformierakond peab vajalikuks “järk-järgult vähendada põlevkivi kaevandamist ning selle kasutamist elektri tootmiseks”.  

Ka Reformierakond peab kliimamuutuste küsimuses oluliseks rahvusvahelist koostööd: “Soovime, et Eesti oleks nii Euroopa kui maailma kliimapoliitika kujundamises vastutustundlik, ambitsioonikas ja selge sõnaga osaleja.”

Huvitavam mõte on aastaks 2050 “jäätmevaba ühiskonnani” jõudmine, kus kogu üleliigne materjal võetakse uuesti kasutusse.

Üldiselt on erakondade programmid pigem ettevaatlikud. Saadakse aru, et valija tahab sel korral rohkem ökoloogilist rahustamist ja keskkonnast rääkimist, samas ollakse väga ettevaatlikud, sest mõistetakse, et Eesti inimesed ei ole ei tänasest ega tulevasest heaolu kasvust valmis keskkonna nimel kindlasti loobuma.

Valijale annaks selles olukorras nõu vaadata erakondade kandidaate lähemalt ja teha valik nende vahel, kes peavad keskkonnaküsimusi oluliseks. Lootuses, et neil õnnestub järgmise 4 aasta jooksul kliima- ja keskkonnaprobleeme agendas ülespoole nihutada.