Alljärgnevalt toetun suuresti Hollandi poliitikateadlase Cas Mudde artiklile “The Populist Zeitgeist”, mida täispikkuses saab lugeda siin.

Kes on populistid?

Sageli peetakse populistlikeks poliitikuteks neid, kes keerukaid ja mitmetahulisi ühiskondlikke probleeme käsitlevad ülemäära lihtsustades ning ratsionaalsete argumentide asemel rõhuvad inimeste tunnetele ja hirmudele.

Näiteks võib siin tuua Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi, kes keerulise rändepoliitika valdkonna lahendusena soovib Mehhiko piirile ehitada piirimüüri.

Kõik saavad aru, et see ei lahenda enamikke illegaalsest rändest tingitud probleeme – kindlasti leiavad uimastikaubitsejad viisi, kuidas uimastid üle piiri toimetada ka piirimüüri olemasolu korral.

Kuid müür on konkreetne asi, mis tekitab valijates hea tunde – president teeb “midagi”.

Teine võimalus on nimetada populistlikeks neid poliitikuid, kes oportunistlikult lubavad valijatele toetusi ja soodustusi lootes selle eest vastu saada inimeste toetust ja hääli valimistel.

Sealjuures ei pruugi pakutav meede sugugi nende inimeste probleemidele leevendust tuua või on koguni vastupidise mõjuga.

Näiteks on populistlikuks poliitikaks sageli peetud piletivaba ühistransporti ("tasuta ühistransporti"). Selle vastased on seisukohal, et ühistranspordi vältimise põhjused on kvaliteedis, mitte hinnas. Valijate silmis on “tasuta ühistransport” selgelt populaarne.

Sääraseks populismiks on peetud ka nö “katuserahade” jagamist, kus objektiivsete ja läbipaistvate otsuste asemel jagatakse riigieelarvest raha saadikute poolt valitud projektidele, kes selle eest ostavad endale valimistel toetust.

Populism kui “rahva” ja “eliidi” vastasseis

Mudde defineerib populismi kui ideoloogiat, mille kohaselt jaguneb ühiskond kaheks teineteisega vastanduvaks rühmaks. Ühel pool on rahvas, nö lihtsad inimesed ja teisel pool “korrumpeerunud eliit”.

Oluline on just nimelt vastandamine. Populistid näevad oma oponente vaenlastena, kellega mingid kokkulepped ja kompromissid ei ole mõeldavad.

Seega populistide meelest ei ole poliitikute ülesanne otsida ühiskonnas konsensust ja ühisosa erinevate ühiskonnagruppide arvamuste ja huvide vahel, vaid poliitika peab väljendama “rahva” tahet.

Sealjuures ei ole üldse oluline, et “rahva” hulgas on erinevaid inimesi, kellel on erinevad vaated. 

Kes on rahvas?

Kes moodustavad “rahva” - sõltub asjaoludest. EKRE esindajad on rahva samastanud Eesti nö “eestlastest põliselanikega” või midagi sellist. Kuid, kuidas defineerida rahvust?

Näiteks olin ma mõnda aega tagasi Eesti Päevalehe rändeteemalises saates, kus Jaak Madison ütles, et ükski Eestisse sisserännanu ei saa kunagi “eestlaseks”.

Rahvuslik identiteet on keeruline asi.

Toon näiteks sellise dialoogi Raul Ranne intervjuust Tallinna linnavolikogu esimehe Mihhail Kõlvartiga, mis ilmus Eesti Päevalehes:

"Raul Ranne: Su isa on eestlane, ema Liidia oli korealanna, oled sündinud Kasahstanis, aga poliitikavaatleja ütleb ühemõtteliselt, et oled venelane. Kelleks end ise pead?

Mihhail Kõlvart: Hakkasin end venelasena tundma, kui tulin poliitikasse. Siis hakatigi ütlema, et olen venelane. Kusjuures venelased seda ei ütle. Ükskõik kellega olen välismaal spordivõistlustel suhelnud, neile olen eestlane.”

Kahtlustan, et EKRE/Madisoni kitsas käsitluses ei sobi suur osa siin elavatest mitte-eestlastest nende poolt esindatava "rahva" hulka.

Omaette kurioossne küsimus on see, kuidas suhtuda sellesse, et populistid kõnelevad "rahva" nimel, samal ajal kui arvestatav osa rahvast neid enda nimel kõnelemas näha ei soovi või siis ei ole nende seisukohtadega nõus.   

Kes on eliit?

Selgem on üldjuhul see, keda peetakse silmas eliidi all, kellega populistid vastanduvad. Peetakse silmas teisi nö establishmenti või peavoolu erakondi (kartellierakonnad) ja poliitikuid. 

Eliit on need, kellel on võim. Rahval võimu ei ole. Populistid on need, kes "tagastavad" või siis "annavad" võimu rahvale.

Oluline on märkida ka seda, et populistid võivad olla nii parem- kui vasakpoolsed.

Edgar Savisaare aegne Keskerakond oli vasakpoolne populistlik erakond. Mart ja Martin Helme juhitav EKRE on parempoolne populistlik erakond. 

Samuti ei ole populismis midagi uut. Populistlikke poliitikuid ja erakondi on erinevatel aegadel esile tõusnud nii USAs kui Euroopa demokraatlikes riikides. Sellel kõigel on pikk ajalugu.

Kas populismi laine möödub ka sel korral?

Varasemalt on populismilained tulnud ja siis läinud.

Kui populistlike jõudude toetus ühiskonnas hakkab kasvama, reageerib olemasolev poliitiline eliit sellele nii, et ühelt poolt võetakse osaliselt üle populistide retoorika. Teiselt poolt aga välistatakse populistide tegelik võimuletulek ja mõju ühiskonnale.

Täna oleme mõneti sarnases olukorras.

Peavoolu erakonnad on sunnitud teatud määral EKRE retoorikat ja positsioone üle võtma. Näiteks ei pidanud Reformierakond võimalikuks ÜRO ränderaamistiku toetamist Riigikogus.

Teiselt poolt on täna üsna kindel, et suurem osa Eesti erakondi ei ole valmis EKRE-ga praegusel kujul koostööd tegema.

Kui kõik läheb nii nagu tavaliselt, siis juhtub üks kahest – populistliku erakonna poliitikud ise väsivad ja lähevad võimu nimel kompromissidele või siis väsivad inimesed toetamast erakonda, mis ei suuda nende huve tegelikult esindada.

Samas on seekordne populismilaine tugev ja küllalt püsiv.

Mitmetes Euroopa riikides on populistlikud erakonnad jõudnud valitsusse. Ameerika Ühendriikides on nende käes hetkel Valge Maja. Briti peaminister Theresa May viib ellu briti populistide pikaajalist lubadust lahkuda Euroopa Liidust.

Tänaseks on selge, et igal juhul (leppega või leppeta) kahjustab EL-ist lahkumine briti majandushuve ja Euroopa julgeolekut, kuid samal ajal ei ole siiani tekkinud konsensust, mis lubaks teha tagasipööret ja panna küsimus uuesti rahvahääletusele.

Kas demokraatia peab vastu?

Seega Euroopa ja lääne jaoks laiemalt on küsimus selles, kas demokraatlikud institutsioonid peavad populistide survele vastu või mitte. Viimasel juhul ei ole võimalik täpselt ette ennustada, kuidas meie ühiskonnakorraldus muutuda võib.

Eesti jaoks on spetsiifiliselt probleem ka selles, et Euroopa populistlikud jõud on suuremal või vähemal määral euroskeptilised.

Kui nende mõju kasvab väga suureks, siis võib see Euroopa Liitu püsivalt kahjustada või nõrgestada. Kuid Eestile oli EL-iga liitumine teatavasti esmane just julgeolekuhuvi. Meie jaoks võivad selliste arengute tagajärjed olla ka traagilised.