Rändeteemal on tegelikult ilmselt kolm põhilist küsimust, millele me peaksime vastused otsima:

1. Kas rändeküsimused ja rändepoliitika üldse puudutab Eestit või pigem ei puuduta? 
   
2. Kui puudutab, siis milline rändepoliitika on meie huvides?
   
3. Seotud eelmisega – kuidas rändepoliitika võib aidata või siis takistada meil saavutamast oma eesmärke? 
   

Kuid enne veel üks üldisem ja filosoofiline märkus, mis on teema mõtestamisel samuti oluline.

Paavst Franciscuse sõnum

Paremäärmuslased on näinud kõvasti vaeva, et dehumaniseerida rändevoogudes osalevaid inimesi. See tee viib kindlasti hukatusse.

Inimesed on inimesed. Ka need inimesed, kes rändavad.

Kõigi sõdade ja kokkupõrgete eelduseks on jaotused “meie” ja “nemad” ning teise poole kujutamine vähem inimesena.

Budistid rõhutavad kõigi teadlike olendite võrdsust, kristlus ei käsitle samuti erineva nahavärviga inimesi erinevalt – Jumala armastus laieneb ühtviisi kõigile.

Paavst Franciscus ütles oma viimatises uusaastaläkituses:

"Nende hulgas, keda alati oma mõtteis ja palveis hoian, on 250 miljonit pagulast kõikjal maailmas. Neist 22,5 miljonit on põgenikud. Minu austatud eelkäija, Paavst Benedictus XVI kõneles neist kui meestest, naistest ja lastest, noortest ja vanadest, kes otsivad kohta, kus elada rahus."

Kas rändeküsimused ja rändepoliitika üldse puudutab Eestit või pigem ei puuduta?

Loomulikult puudutab. Poliitikud, kes kergekäeliselt ütlevad, et me ei ole täna eriline rände sihtriik, eiravad tõsiasja, et:

1. Üks rändevooge mõjutavatest teguritest on kliimamuutused ning isegi kui maailmal õnnestub kliimaküsimuses saavutada edusamme nii muutuste ulatuse piiramise kui tagajärgede leevendamise osas – ikkagi seisame me suure tõenäosusega silmitsi olukorraga, kus juba ainuüksi see üks tegur paneb tulevikus rohkem inimesi liikuma ja otsima paremaid tingimusi endale ja oma lastele. 
   
2. Oleks ääretult meeldiv kui maailmarahu ning kõigi sõdade lõpp saabuks juba lähiaastatel, kuid arvestama peab ka tõenäosusega, et nii see ei lähe. Maailm on muutumises, see omakorda tekitab paratamatult uusi konflikte - see omakorda tähendab, et sõjapõgenikena rahulikuma elukeskkonna otsijate rändevood ei peatu. Council on Foreign Relations nimelise mõttekoja kodulehelt leiab näiteks kaardirakenduse, millele on kantud üleilmselt olulisemad sõjalised konfliktid. Trend üldiselt on muidugi sõjaliste konfliktide arvu ja ulatuse vähenemise suunas, kuid raske on uskuda, et kohe algava uue kümnendi jooksul kaob sõjaliste konfliktide oht sootuks. Maailma jõukeskme nihkumine ühendriikidest multipolaarsema maailma suunas tekitab kindlasti lisapingeid, mis võvad väljenduda ka uutes sõjalistes konfliktides. 
   
3. Erinevate piirkondade majanduslik ebavõrdsus tähendab, et jätkuvalt liiguvad inimesed selleks, et kindlustada endale ja oma lastele parem majanduslik toimetulek ning mida enam meenutab ka Eesti põhjamaised heaoluriike, seda atraktiivsemat sihtriiki me endast kujutame. 
   

Seega, arvata võib, et vaesematest riikidest päris inimeste soov liikuda Euroopasse ja Euroopa siseselt omakorda ka Eestisse on ajas pigem kasvav, mitte kahanev.

Me ei räägi rände puhul sugugi ju ainult Aafrika või Lähis-Ida riikidest, vaid ka märksa lähemal asuvatest riikidest, nagu näiteks Ukraina. Ka Politsei- ja Piirivalveameti 2018. aasta ülevaates mainiti suurenenud rännet Ukrainast, mis ei ole eriti üllatav, arvestades, et Eesti SKT per capita oli 2017. aastal 31 700 USA dollarit, Ukrainas sama näitaja 8 800 USA dollarit.

Ebaseadusliku ja probleemaatilise rändega kaasnevad erinevad riskid, nagu:

1. Surve meie sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnale ja haridussüsteemile. 
   
2. Mõistagi on ka seoseid kuritegevuse ja rände vahel, mida samuti ei saa eitada. Itaalia immigrantidega saabus ühendriikidesse ka Sitsiilia juurtega organiseeritud kuritegevus, mis aastakümnete jooksul kasvas teatud piirkondades erakordselt tugevaks jõuks, moonutades majandust ja vaba konkurentsi nt New Yorki prügimajanduses ning mõjutades USA poliitikat, võimalik, et koguni presidendivalimisi. Londonisse on ühes vene kapitaliga tulnud ka vene organiseeritud kuritegevus, probleem on süvenev. 
3. Erinevad lõimumisprobleemid.
   

Peatudes korra õigusrikkumistel - populistid armastavad tuua näiteks erinevaid sisserändajate poolt toime pandud õigusrikkumisi. Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna analüüsitalituse poolt 2012 aastal tehtud ülevaatest võib lugeda Eesti kodanike poolt toime pandud õigusrikkumistest Soomes, mis kasvas perioodil 1997–2011 peaaegu kaheksa korda. 2011. aastal peeti Soomes õigusrikkumises kahtlustatavana kinni ligi 7900 Eesti kodanikku ning Eesti kodanike osakaal on olnud märkimisväärne narkootikumide vahendamises - iga kümnenda raske narkokuriteo Soomes panid 2011. aastal toime Eesti kodanikud. 

Kuid ränne on ühtlasi ka võimalus ning ka selle eitamine on rumalus. Britid on kokku arvutanud, et teistest Euroopa Liidu riikidest sisserännanud panustasid aastatel 2001-2011 briti majandusse 34% rohkem kui nad sellest välja võtsid. Euroopa Liidu välistest riikidest tulnud sisserändajad panustasid 2% rohkem kui välja viisid. 

Teatud juhtudel on Eesti jaoks positiivne mõju nii sissetuleval kui väljuval rändel.

Eesti inimeste Eestist lahkumist on käsitletud ainult probleemina. On erakondi, kes soovivad Eestis hariduse saanud noori muuta teatud perioodiks sunnismaiseks. Tegelikult on rändes Eesti jaoks ka võimalusi.

1. Majandus on kasvavalt rahvusvaheline nähtus. Seega on erinevates riikides ja erinevast rahvusest inimestega koos õppimise ja töötamise kogemus kindlasti meie noortele väärtuslik ja vältimatu, kui soovime rahvusvahelises majanduskonkurentsis edusamme teha.
   
2. Ka meie noorte spetsialistide lahkumine ei ole alati halb asi. Toon tavapärasest veidi teistsuguse näite, kuid ka Edgar Savisaart opereerinud kirurgi Peep Talvingu tagasi tulemine Eestisse on väga suur võit, sest võimaldab tal anda maailma juhtivates traumakeskustes saadud teadmisi edasi anda meie traumakirurgidele. Seega, kuigi tema minek Eestist võis olla lühiajaliselt kaotus Eesti tervishoiusüsteemile – pikas perspektiivis võimaldas see tal omandada kõrgetasemelisi teadmisi ja tuua need koju tagasi. Sellepärast ei poolda ma kindlasti kõrgelt haritud eestimaalaste sunnismaisuse nõuet. Peame oma andekate noorte pärast globaalses konkurentsis võitlema ja võitma.
   
3. Vajame Eesti majanduses spetsiifilisi teadmisi, mille jaoks tuleb meie ettevõtetel värvata spetsialiste ka väljaspoolt Eestit – Aasiast, Ladina-Ameerikast jne. Selles valguses on näiteks erakordselt oluline, et nad tunneksid end nahavärvist sõltumata ohutult meie tänavatel, ühistranspordis jne. Peame rassismi ja ksenofoobia igal juhul hukka mõistma, nagu ka poliitikud, kes seda õhutavad, näiteks Riigikogu liige, kes soovitas siin olevatel NATO sõduritel solvangute ja vägivalla vältimiseks kanda ka vabal ajal vormi. See ei ole naljaasi. Mängus on inimeste turvatunne, tervis ja ka elu.
   
4. Ja üleüldiselt – mina küll sooviksin, et Eesti inimestel oleks elukoha valikul vabadus vähemalt Euroopa, aga miks mitte ka laiemalt. Minu isiklik unistus on elada kunagi kaugemas tulevikus pool ajast Hiiumaal ja pool ajast Portugalis. Kui see õnnestub. Loodan väga, et kümnete aastate pärast on see endiselt võimalik ja lihtsam kui täna. Kuidas aga saame nõuda enda inimeste vastuvõtmist ja avatud uksi vaid ühepoolselt? Kui portugaallane soovib hirmasti tulla elama Hiiumaale, näiteks. Ja mis saab siis kui portugaallane on juhtumisi sellisest rassist, mille kohta arvas üks teine Riigikogu liige, et selle alusel tuleks “näidata ust”. 
   

Milline rändepoliitika on Eesti huvides?

Nüüd, kus oleme selgeks teinud, et rändeküsimused puudutavad vältimatult ka Eestit, siis küsigem järgmiseks, mis peaksid olema Eesti põhilised rändepoliitilised seisukohad.

Eesti rändepoliitika seisneb siseministeeriumi kodakondsus ja rändepoliitika osakonna juhataja Ruth Annuse sõnul lühidalt kokkuvõetuna järgnevas:

“Praeguse rändepoliitikal on kaks eesmärki: soodustada ekspertide ja oskustööjõu saabumist Eesti tööturule ning hoida ühiskonnast eemal ebaseaduslikult “rändavad” inimesed. Annuse sõnul ootab riik, et kõik uued tulijad peavad saama enda eluga ise hakkama ja tekitama oskustega lisandväärtust.”

Eesti on ka Euroopas üle keskmine illegaalide päritoluriiki tagasi saatja.

Erilist rändeprobleemi ei tunneta ka valijad. Nagu olen juba kirjutanud, peab seda oluliseks küllalt väike osa elanikest ning osakaal on aja jooksul vähenenud, mitte kasvanud.

Märksa olulisemateks probleemideks on kaitseministeeriumi vastava uuringu andemetel majanduse areng, inimeste toimetulek, sotsiaalkaitse, pensionid, probleemid tervishious jne. Samuti on kõrge eestimaalaste usaldus nii politsei- ja piirivalve kui ka meie piiride kaitstuse osas.

Mis aga puudutab ÜRO ränderaamistikku, siis olen selle dokumendiga tutvunud ja nõustun selle eesmärkidega – vähendada ebakorrapärast rännet, vähendada inimeste smugeldamist ja sellega seotud kuritegevust, tehes selleks rahvusvahelisi pingutusi. Pean õigeks Riigikogu ränderaamistikku toetavad avaldust ja leian, et see on teema, kus Eestil on mõistlik teiste riikide koostööd teha.

Kui lühidalt kokku võtta, siis sõnastaksin ma meie rändepoliitikale neli eesmärki:

1. Kindlustada, et Eestisse saabuvad inimesed viibivad ja töötavad siin seaduslikult. See on oluline. Me ei tohi lubada suures mahus ebaseadusliku välistööjõu kasutamist. 
   
2. Et ettevõtjad täidaksid reegleid, peavad need olema ettevõtjatega läbi räägitud ja läbi arutatud. Arusaadav, et riik esindab avalikku huvi ja ettevõtjad erahuvi – mis võivad teatud ulatuses minna vastuollu. 
   
3. Kindlasti oleme huvitatud, et Euroopa Liidus oleks isikute vaba liikumine ka tulevikus üks põhiõigusi. Pigem peab see muutuma kodanikule lihtsamaks kui keerulisemaks. 
   
4. Jätkuvalt peame seisma selle eest, et meie kodanikele oleks ajutiselt või pikemaks ajaks väljaspool Eestit elamine võimalikult lihtne ja asjaajamine riigiga võimalikult mugav. Nii hoiame sidet oma võõrsil elavate kaasmaalastega, kes saavad Eesti arengusse muide panustada ka eemal viibides. 
   

Rändepoliitika ja Eesti tulevik

Ma ei oleks rändeteemade pärast liigselt mures. Ma ei arva, et ränne kujutab endast mingit eksistentsiaalset ohtu meie turvalisusele või ka keele ja kultuuri püsimisele.

Eesti kultuuri- ja majandusellu ning teadusesse on panustanud lugematul arvul inimesi, kes on või ei ole eestlased. Sündinud või elanud mitmel pool mujal kui Eestis ning ometi jäävad meie kultuuri suurkujudeks.

Eduard Vilde elas oma elu jooksul Šveitsis, Soomes, Saksamaal, Ameerika Ühendriikides, Taanis ja mujal, kuid jäi sellele vaatamata Eesti kirjanikuks ning on tänaseni Eesti kirjanduse suurkuju.

Eduard Wiiralt sündis Peterburi kubermangus ja suri Pariisis, jõudes vahepeal elada ka Marokos. Endiselt on tegemist Eesti graafiku ning suurkujuga Eesti kunstis.

Juri Lotman sündis Petrogradis ja oli juudi päritolu Eesti semiootik, kirjandusteadlane ja kulturoloog.

Arvo Pärt sündis Eestis, kuid asus elama Viini, omandas ka Austria kodakondsuse ning on elanud pikalt ka Saksamaal. Tegemist on maailmakuulsa Eesti heliloojaga.

Kitsarinnaline ja suletud rahvuslus ei vii kindlasti Eesti elu ja kultuuri edasi.

Ettekujutus, et siin Eestis võivad end päriselt kodus tunda vaid ühe rahvuse esindajad, ei vasta kuidagi ka tõsiasjale, et Eesti on juba täna koduks väga paljude erinevate rahvuste esindajatele. On seda alati olnud ja alati jääb seda olema.

Kui meie laiem eesmärk on oma heaolus jõuda Põhjamaade tasemele, tehes seda meile iseomasel ja targal moel, siis tuleb meil olla tegus ja toimekas maailmas, kus riigid on majanduslikult, kultuuriliselt, kaitsealaselt ja ka inimsuhete tasandil omavahel üha enam seotud ja teineteisest üha enam sõltuvad.