Eelmistel valimistel keegi peale Eesti 200 minu teada varamaksudest liiga palju ei rääkinud. Eesti 200 ütles, et oleks valmis nende tõusu arutama, kuid ei toonud välja konkreetseid ettepanekuid. 

Maksude tõstmine või uute maksude kehtestamine on Eesti poliitikas üks suuremaid tabuteemasid (küllap ka mujal). Päris arvestatav osa valijaid Eestis ja mujal toetab jätkuvalt erakondi, mis lubavad korraga rohkem ümberjagamist (suuremaid pensione ja toetusi, rohkem "tasuta" teenuseid) ja samal ajal maksukoormust mitte tõsta või koguni vähendada. Kuidas 2-2=8 või rohkem, ei tea.

SDE programm 2019 valimistel: luksusautomaks ja maamaks

SDE Riigikogu valimiste eelne programm nägi varamaksude osas ette luksusautomaksu kehtestamise sõidukitele, mille väärtus on suurem kui 50 tuhat eurot. Samuti lubas SDE viia läbi maa korralise hindamise, mis tooks kindlasti kaasa ka maamaksu tõusu. Julged lubadused. 

Automaksu Eestis ei ole, see oleks uus. Maamaks on, kuid maade viimane korraline hindamine toimus 2001 aastal. Vahepealsel ajal on maa väärtus tõusnud keskmiselt seitse korda. Üleriigiliselt on maamaksu laekunud ca 60 miljonit eurot ja see on püsinud muutumatul tasemel aastast 2012. Eesti ei ole muide ainus riik, kus maa hindamisi pole tehtud aastaid või isegi aastakümneid.

Olgu öeldud, et maa korraline hindamine on ametisoleva valitsuse otsusega kavas kahe aasta pärast. Vältimaks seda, et maamaks teeb järsu hüppe ülespoole, kavatseb valitsus vähendada maamaksu määrasid ning seada piirangu, et maamaksu aastane tõus ei tohi ületada kümmet protsenti eelmise aasta maamaksu suurusest. 

Reaalselt hakatakse uue maa korralise hindamise tulemustega arvestama kõige varem 2024. aastal - peale järgmisi Riigikogu valimisi. 

Eesti suurim omavalitsus Tallinn näiteks arvestab käesoleval aastal maamaksu laekumiseks 25,8 miljonit eurot, mis moodustab linna maksutuludest alla 5 protsendi (siin saab tutvuda Tallinna linnaeelarvega)

Eesti maamaksu määrad sõltuvad omavalitsusest. Harku vallas näiteks kehtib kolm erinevad hinnatsooni, kus maamaksu määrad on vahemikus 1-2,5%. Pärnus on hinnatsoone 18 ja maksumäärad jäävad vahemikku 0,5-2,5%. Tallinnas on aga üks hinnatsoon ja maksumäär on 2,5%.

Täpsemini saab vaadata Maksu- ja Tolliameti kodulehelt.

OECD soovitus Eestile: varamaksud üles, tööjõumaksud alla

Allpool on kuvatõmmis OECD lehelt. Eesti on varamaksude osakaalu poolest OECD riikide seas viimasel kohal. Eesti maksutulust moodustavad varamaksud vaid 0,7%. Põhjamaades on varamaksude osakaal kordades suurem. Rootsis 2,2%, Norras 3,3%, Soomes 3,4%, Taanis 4,1%.

Šveitsis, mida rahandusminister Martin Helme on eeskujuks toonud, moodustavad varamaksud 7,6% kõigist maksudest. OECD riikidest suurima varamaksude osakaaluga on Ühendkuningriik, kus varamaksud moodustavad 12,3% kogu maksutulust.

OECD on Eestile soovitanud kehtestada kinnisvaramaksu ning tööjõu ja tarbimismakse vähendada (vt siit, lk 15).

Kinnisvaramaksudest

Tsiteerin alljärgnevalt peamiselt OECD pikemat käsitlust kinnisvaramaksudest, mis on täispikana kättesaadav siin. Kel huvi, soovitan lugeda inglisekeelset originaalteksti.

Üldiselt moodustavad kinnisvaramaksud OECD riikides küllalt väikese osa maksutuludest – OECD keskmine on 3 protsenti.

Valijatele kinnisvaramaksud väga ei meeldi ja võivad mõjuda väga ebaõiglasena – näiteks nende puhul, kelle sissetulekud on madalad, kuid kellel on kallihinnalist kinnisvara. Klassikaline näide oleks Tallinna kontekstis Nõmmel või Pirital maja ja kinnistut omav üksik eakas inimene (sellest allpool pikemalt). Igakuine tulu võib olla kasin, samas inimesele kuuluv vara on väga hinnaline.

Eesti üks väheseid, kus kinnisvarast on maksustatud vaid maa

Üldjuhul maksustatakse nii era- kui ärikinnisvara, nii maad kui hooneid. Vaid kolmes OECD riigis on ainult maa maksustatud (Eestis ja Taanis, kui rääkida Euroopast).

Üks kinnisvaramaksude eripära on see, et kinnisvara väärtust peab hindama ja see on suhteline. Erinevalt näiteks tulumaksust, millega maksustatakse tulu, mille suurus on täpselt teada. Hindamise metoodikaid on erinevaid.

Vara väärtust tuleb korrapäraselt uuesti hinnata, et arvestada selle muutumisega ajas. On riike, kus seda tehakse iga-aastaselt, on riike, kus pikema perioodi tagant ja ka siin võib metoodika olla väga erinev.

Üldreeglina laekuvad kinnisvaramaksud kohalikele omavalitsustele, samas reegleid teevad üldjuhul keskvalitsused või tehakse need KOV-idest kõrgemal tasemel. Seega saaks ka Eestis mistahes maksureform toimuda vaid riigi ja omavalitsuste koostöös.

Samas on omavalitsused korduvalt tõstatanud kohalike maksude küsimust (nt Tallinna puhul turismimaks), et suurendada oma tulusid ja olla vähem sõltuv keskvalitsusest (praegu on sisuliselt valitsuse otsustada, palju raha omavalitsustel kasutada on).

Soodustused ja erandid

Erinevates OECD riikides tehakse kinnisvaramaksude kogumisel soodustusi ja erandeid, mis laekumisi vähendavad – nt ei maksustada inimese kodu, tehakse erandeid madala sissetulekuga leibkondadele, lubatakse maksustatavast väärtusest maha arvata positiivse keskkonnamõjuga investeeringuid energiatõhususe tõstmiseks, tehakse ajutisi maksevabastusi äsja oma kodu rajanud inimestele jne

Soodustuste ja eranditega tuleb olla tähelepanelik. Näiteks eelmises punktis mainitud „uue kodu“ erandid võivad soodustada uute elamute ehitamist vanade korda tegemise asemel, mis võib hoogustada valglinnastumist.

OECD riikides kinnisvarale kehtivad maksumäärad on väga erinevad. Esineb ka progresseeruvaid maksumudeleid, kus kõrgema väärtusega kinnisvara on kõrgemalt maksustatud.

OECD hinnangul ei ole kinnisvaramaksudel üldiselt negatiivset mõju majanduskasvule.  Küll aga võib kinnisvaramaksudel olla mõju ka maakasutusele, kuid maakasutuse mõjutamiseks tuleb maksustamist, planeerimist, taristu rajamist jne vaadata tervikuna.

Miks valijatele kinnisvaramaksud ei meeldi?

OECD toob välja ka rida põhjuseid, miks valijad kinnisvaramaksude kehtestamist ei armasta (iseasi, ka sükski maks kellelegi meeldib). Eks see seletab ka seda, miks Eestis varamaksudest eriti rääkida ei juleta. 

• Kinnisvara (erinevalt nt autost) ei saa kaasa võtta ja soodsamale maksualale kolida. Kinnisvaramaksu on seega keeruline vältida.
• Maksu suurus sõltub sellest, kuidas hinnatakse kinnisvara väärtust, mis on – nagu ülal öeldud – hinnanguline ja suhteline. Võrdluseks nt käibemaks, mille määr on 20%. Kui kauba või teenuse müügihind ilma käibemaksuta on teada ja see on nt 10 eurot, siis käibemaksu lisandub 2 eurot. Keegi ei hakka vaidlema, et võib-olla on antud kauba väärtus siiski teine: näiteks hoopis 8 eurot või 12 eurot ja käibemaks peaks seega olema vastavalt suurem või väiksem. 
• Üldjuhul tuleb kinnisvaraga seotud makse tasuda ühe suure maksena, erinevalt näiteks käibemaksust, mida me tasume iga väikese ostuga. Kui maksumaksja peaks kogu aastas makstava käibemaksu korra aastas ühe ülekandega maksuametile üle kandma, siis ilmselt tekitaks ka see maks suurt ühiskondlikku pahameelt.
• Samuti võivad kinnisvaramaksud tunduda väga ebaõiglased nende leibkondade jaoks, kelle sissetulekud on väikesed, kuid kellele kuuluva kinnisvara väärtus on suur (nagu eelpoolmainitud eakad inimesed, kellele kuulub hea asukohaga suurem kinnistu).

Mina lisaksin sinna juurde selle, et enim on varamaksude kehtestamist eeldatavasti kaotada jõukamatel inimestel, kellele kuulub palju hinnalist kinnisvara. Neil omakorda on märksa paremad võimalused oma õiguste eest seista – nii otse poliitikuid mõjutades kui ka läbi avalikkuse.

Kas sotsiaaldemokraadid peaksid varamakse pooldama? Jah, võiksime, kuid hästi tuleb läbi mõelda see, miks, kuidas ja kellele. Eriti rõhutan esimest küsimust - miks? Kas eesmärk on lihtsalt õiglasem maksukoormuse jaotus ühiskonnas. Või on eesmärk leida lisarahastust inimestele olulistele avalikele teenustele (sotsiaalteenuste osutamisel on just omavalitsustel väga suur roll ja vastutus)? Või on eesmärk tööjõu- ja tarbimismaksude alandamine, nagu soovitab OECD? Mida ühiskond sellisest muudatusest võidab? 

Diskussioon selles küsimuses, nagu ka astmelise tulumaksu osas, oleks igal juhul tervitatav.