Kui veidi kaugemalt alustada, siis mitmed ettepanekud SDE pooleteise aasta taguses programmis on ka täna ja homme väga õiged. Näiteks dividendina palga maksmise piiramine. 

Või luksusautomaks, mis kehtiks autodele, mis on kallimad kui 50 000 eurot. Tõsi, võib diskuteerida, kas vaja on luksusautomaksu või lihtsalt automaksu, aga sellest mõni teine kord.

Aastaks 2023 olema hoopis uues olukorras

Sotsiaaldemokraadid pidasid möödunud kevadel õigeks suuri maksumuudatusi vältida ning üldist maksukoormust mitte tõsta. 

Ma mõnes mõttes mõistan, miks selline kinnitus (eriti maksurahu lubadus) võis tunduda 2019. aastal vajalik, kuid selge on see, et aastaks 2023. oleme hoopis teises olukorras: loodetavasti kriisi ületanud, kuid seni on veel teadmata, milliste kaotustega.

Küsima peab endalt vahepealsel ajal ka seda, kas seisukoht, et maksukoormus ei peaks tõusma, on jätkuvalt kooskõlas sotsiaaldemokraatide tulevikuvisiooniga Eestist. 

Paremad avalikud teenused madala maksukoormuse juures?

Me ju soovime, et kõige olulisemad riigielu valdkonnad - haridus, tervishoid ja sotsiaalkaitse - on piisaval määral rahastatud, et tagada kõigile Eesti elanikele väärikus ja toimetulek.

Meile ei meeldi parempoolne neoliberaalne mudel, kus väärikus ja toimetulek (nt kättesaadava ja kvaliteetse pikaajalise hoolduse näol vanaduses) on tagatud ainult neile, kes on jõukamad.

Aga kas me saame vaadata valijale silma ja öelda, et Eesti saab endale lubada arvestatavat edasi liikumist tervishoius, hariduses ja sotsiaalkaitses ka sel juhul kui  maksukoormus jääb samaks, kui ta täna on või koguni langeb?

Või peame me siiski tõdema, et kui soovime ülalnimetatud valdkondadesse rohkem panustada, siis me peame ka rohkem ümber jagama.

Praeguse tulumaksuarvestusega ei ole keegi lõpuni rahul

Mis puudutab tulumaksu ja selle küüru, siis praeguse süsteemi kehtestas 2016. aastal ametisse astunud valitsus, kuhu kuulusid Keskerakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid. Mulle näib, et ükski nendest erakondadest ega ka ühiskond tervikuna ei jäänud saavutatud kompromissiga päriselt rahule.

Riigikogu valimistel lubas Reformierakond 500-eurost maksuvabastust kõigile sõltumata sissetulekust. SDE lubas eelmiste valimiste eel tõsta piiri, millest alates hakkab tulumaksuvabastus vähenema, 2000 euroni kuus. Kui see homsest jõustada, kehtiks 500 eurone tulumaksuvabastus kõigile alla 2000 eurot kuus teenivatele inimestele. 

See oli tol ajal ja tollases kontekstis kindlasti mõistetav valik, kuid pakun, et enamik SDE olemasolevaid ja võimalikke toetajaid valiks jätkuvalt nii ühetaolise tulumaksu kui ka praeguse küüruga tulumaksu asemel pigem klassikalise astmelise tulumaksu. 

SDE kindlasti soovib oma esindatust ja mõju järgmises Riigikogu koosseisus suurendada ning taastada usutavus suurema osa tsentrist vasemale vaatavate valijate jaoks. Selleks peame hiljemalt järgmisteks valimisteks erakonna poliitika valijate ootustega paremini sünkroniseerima ja astmeline tulumaks on minu arvates siin üks märgilisi küsimusi.

Astmelise tulumaksu küsimus on puhtalt maailmavaateline 

On inimesi, kes usuvad, et maksumäär peab olema kõigile võrdne ning jõukamatelt kõrgema määra nõudmine on amoraalne. Ja siis on teised, kelle meelest on täpselt vastupidi – amoraalne on see kui pangadirektor või minister maksavad võrdsel määral tulumaksu kui näiteks õpetaja või tuletõrjujaga.

Mina isiklikult arvan, et minusugune kõrgepalgaline saab ja peab maksma kõrgemat tulumaksu määra kui kassapidaja, sest nii on õiglane ja sellepärast pooldan ma praeguse tulumaksuarvestuse asendamist klassikalise astmelise tulumaksuga, nagu on enamikes Euroopa riikides.

Lihtsalt vahemärkusena: muide ka Šveitsis, mida hiljuti tõi Eestile eeskujuks rahandusminister ja EKRE esimees Martin Helme, on astmeline tulumaks, millel on üle kümne astme.

Eestis on jätkuvalt ühetaoline tulumaks

Mõned väidaksid mulle vastu, et meil on ka täna teatud mõttes astmeline tulumaks – kõrgemapalgalised maksavad mõnevõrra rohkem tulumaksu. Kuid astmeline tulumaks meil siiski ei ole, sest tulumaksu määr on meil jätkuvalt ühetaoline 20% ja seda ka keskmist mitmeid kordi ületavate sissetulekute puhul. 

Soome kõrgeim määr on 31,25% ja see rakendub umbes 1,7 keskmise palga pealt. Rootsis on kõrgeim määr 25%, mis rakendub mõnevõrra madalamalt tasemelt keskmise palga suhtes. Ühendkuningriigis ja Prantsusmaal on kõrgeim määr 45%, Portugalis 48%.

See, millised võiksid olla Eestile sobivad maksumäärad, mis arvestaksid meie sissetulekute ja elatustasemaga vajab mõistagi põhjalikumat analüüsi. 

Astmeline tulumaks ei ole kaugeltki muidugi ainus maksusüsteemi muudatus, mille eest SDE peab selgelt seisma, kuid astmelise tulumaksu osas ühemõttelise ja kindla seisukoha kujundamine on minu arvates poliitiliselt möödapääsmatu.