Rasmus Rask: teadmatust on võrreldes 2008. aasta kriisiga rohkem
Eestis ja Soomes tegutseva jäätisetootja La Muu asutaja ja tegevjuhi Rasmus Raski sõnul on praeguses kriisis teadmatust ja määramatust rohkem kui viimase majanduskriisi ajal 2008. aastal. Ettevõtte jaoks on eriolukord juba täna kaasa toonud vajaduse koondada töötajaid ning tekitanud olulisi tõrkeid tarneahelates. Raski hinnangul mõjutab alanud kriis kõiki sektoreid ning jätab majandusele kestva jälje.
Rasmus, oled tänaseks olnud ettevõtluses piisavalt pikka aega, et oled näinud nii majanduse kasvu- kui langusperioode – mis on praeguses olukorras varasematele kriisidele sarnast, mida erinevat?
Tead, ettevõtjana keskendud eelkõige sellele, et oma hobune kraavist välja aidata. Ausalt öeldes ei ole neil päevil väga palju reflektsiooniks aega olnud.
Aga tunnetuslikult - teadmatust tuleviku suhtes tundub veel rohkem olevat kui 2008. aastal. Kui kriisi satub miski konkreetne tööstus või sektor nagu finantssektor, siis seda on ikka juhtunud ning varasemate sarnaste kriiside kogemus annab veidi aimu, kuidas sellest välja võiks tulla ja kaua see aega võtab. See viirus on selles mõttes hirmutavam, et meil praktiliselt puudub kogemus sellistes olukordades tegutsemiseks. Kuidas viirus edasi käitub, kui kiiresti jõutakse välja töötada vaktsiin, kui kaua majandus stand-by peal peab olema, kaua peavad vastu ettevõtted ja riigi rahakott.
See, et riik praegu ettevõtetele appi tuleb, on kindlasti tervitatav ja vajalik. Aga see ei saa kesta kaua - riik saab oma tulud maksudena siiski ettevõtetelt ja nende töötajatelt, mitte vastupidi.
Kuidas La Muul hetkel läheb? Mida näitavad viimaste nädalate müüginumbrid?
Müügid on langenud, aga ei ole ära kukkunud. Inimesed ostavad küll peamiselt esmatarbekaupu, aga natuke ostetakse lohutuseks jäätist ka. Suurem mure on meil lähituleviku suhtes, kuna meie investeeringud uutesse seadmetesse ei ole lõpule viidud ning osad seadmed seisavad Itaalias ning Hispaanias luku taga. Ehk et suur osa kulutusi on tehtud, aga tulu teenida ei saa.
Paljud ettevõtted on teatanud ka koondamistest, kuidas teie?
Jah, koondame. Eile ja täna saatsime koondamisteate välja inimestele, kellele meil tootmismahtude vähenemise tõttu tööd pakkuda ei ole praegu ega suure tõenäosusega ka lähitulevikus. Kokku 8 inimest, neid enamik küll osaajaga töötajad.
Alles jääb 10 inimest. Ülejäänud töötajatel vähendame koormust 70 protsendini või veel enam.
Mida sina ennustad, mida lähinädalad ja lähikuud Eestile toovad – peaministri sõnul tuleb valmistuda olukorra halvenemiseks, kuid mida see sinu arvates tähendab?
Väga tahaks uskuda, et Eesti suutis viirusel sabast kinni saada kiiremini kui Itaalia või Hispaania ning me suudame leviku summutada ning suveks koroona seljatada. See on stsenaarium on võimalik, aga teiste riikide kogemust arvestades mitte tõenäoline. Pigem on tõenäoline, et viirusoht jääb suuremal või vähemal määral varitsema pikemaks ajaks ning kriisiga kehtestatud piirangutega tuleb meil kõigil kohaneda ning neid aktsepteerida kui uut reaalsust, vähemalt seni, kuni leitakse vaktsiin (paneb eksju mõtlema, milline näeks välja maailm siis, kui puuduksid vaktsiinid teiste nakkushaiguste nagu B-hepatiidi, teetanuse, difteeria vastu).
Sellises olukorras jäävad kaotajaks peaaegu kõik sektorid, kõik ettevõtted, sest kriisist otseselt pihta saavad tööstused nagu turism, transport, hotellid, restoranid, meelelahutus mõjutavad kõiki teisi tööstusi. Võibolla saab tulevikus selle kriisi mõju võrrelda viimase 15 aasta jooksul toimunud struktuurse muudatusega majanduses, mille tõi e-kaubanduse ja internetiteenuste kasv ning mille käigus on oma ärimudeli kaotanud terved tööstused.
Praegu käib elav debatt selle üle, kas tuleks kehtestada veelgi rangemad liikumispiirangud. Sotsiaalminister ei pea neid hetkel põhjendatuks, Tööandjate Keskliit on samal seisukohal. Samas väike-ettevõtjate esindajad, aga ka mitmed ettevõtjad on vastupidisel seisukohal – parem piirata kohe ja palju, et kriis kiiremini ületada. Mis on sinu seisukoht?
Mulle tundub, et valitsus peab tajuma, et kui kehtestada eriolukord, millega kaasnevad olulised tegevus- ning liikumispiirangud inimestele ja ettevõtetele, siis kaasneb sellega vastutus pakkuda välja väga hästi läbi mõeldud tegevusplaan. Plaan, millel oleks suur tõenäosus õnnestuda. Plaan, mida ei peaks poole pealt ümber tegema.
Elanikke on kindlasti võimalik kriisiolukorras mobiliseerida, nende liikumist piirata ning enamik ettevõtteid suudavad ka mõned nädalad ilma hapnikuta vastu pidada. Aga see aeg on piiratud, inimeste usaldusresurss on piiratud. Kui valitud strateegia ei tööta, on uusi piiranguid juba palju keerulisem jõustada - kui kriis venib, siis inimesed tüdinevad, moraal langeb, ettevõtted lähevad pankrotti, inimesed jäävad tööta. Mina üle-dimensioneeriks piiranguid lihtsalt selleks, et nende mõju oleks võimalikult kohene ning et neid ei peaks hiljem juurde lisama.
Valitsus on avalikustanud esimese osa majandusmeetmetest – arusaadav, et need alles täpsustuvad, aga milline on sinu esmamulje?
See pakett tundub suhteliselt helde. Aga ma ei ole kindel, et see heldus tegelikult hea on. Töökoormuse kaotanud töötajate toetamine on mõistlik, laenupuhkused ettevõtetele ning käibelaenud samuti vajalikud, aga ettevõtete elujõulisus sõltub kokkuvõttes siiski sellest, kui palju suudetakse uut tulu teenida. Selles osas ei saa ükski valitsus ettevõtteid aidata.
Ning tulu on võimalik teenida vaid siis, kui inimesed saavad vabalt liikuda ja suhelda, töötajad oma tööd teha ja uut väärtust luua. See on küll ülekohtuselt lihtsustatud dilemma, aga kui oleks valida, kas valitsus kulutab miljardi ettevõtete abipaketiks või kulutab sama raha viirusega võitlemiseks (testid, abivahendid, vaktsiini RD, meditsioonipersonali palgad), siis ettevõtjana eelistaksin, et valitsus valiks teise variandi.
Mis sa arvad, millised on praeguse kriisi pikaajalised mõjud nt tarbijakäitumisele – arvata võib, et päris paljud avastavad näiteks seda, et toitu ongi mugavam tellida kulleriga koju või automaati ning poodide külastatavus langebki?
Ameerika Ühendriikides on Amazon jaekaubanduse toimimismudelit juba väga palju muutnud. Põhimõtteliselt on Amazon Prime’ga võimalik kõike tellida ning see samal päeval, võibolla isegi minutite jooksul oma koduukse juures kätte saada. Kaubanduskeskused on välja surnud, paljud kaupluseketid pankrotti läinud.
Eest turu väiksus on seni kaitsnud nö traditsioonilist kaubandust, aga T1 juhtum näitas, et kaubanduskeskuste hiilgeajad võivad möödas olla.
Selle kriisi üks tulem on kindlasti see, et kõik kaubandusettevõtted, kes soovivad ellu jääda, ehitavad välja võimekad e-kanalite lahendused koos kiire kojukandega ning isegi siis, kui inimesed ükspäev ei ole enam sunnitud e-poest tellima, teevad nad seda edasi seepärast, et kriisi ajal sai rada juba sisse tallatud.
Tead, ettevõtjana keskendud eelkõige sellele, et oma hobune kraavist välja aidata. Ausalt öeldes ei ole neil päevil väga palju reflektsiooniks aega olnud.
Aga tunnetuslikult - teadmatust tuleviku suhtes tundub veel rohkem olevat kui 2008. aastal. Kui kriisi satub miski konkreetne tööstus või sektor nagu finantssektor, siis seda on ikka juhtunud ning varasemate sarnaste kriiside kogemus annab veidi aimu, kuidas sellest välja võiks tulla ja kaua see aega võtab. See viirus on selles mõttes hirmutavam, et meil praktiliselt puudub kogemus sellistes olukordades tegutsemiseks. Kuidas viirus edasi käitub, kui kiiresti jõutakse välja töötada vaktsiin, kui kaua majandus stand-by peal peab olema, kaua peavad vastu ettevõtted ja riigi rahakott.
See, et riik praegu ettevõtetele appi tuleb, on kindlasti tervitatav ja vajalik. Aga see ei saa kesta kaua - riik saab oma tulud maksudena siiski ettevõtetelt ja nende töötajatelt, mitte vastupidi.
Kuidas La Muul hetkel läheb? Mida näitavad viimaste nädalate müüginumbrid?
Müügid on langenud, aga ei ole ära kukkunud. Inimesed ostavad küll peamiselt esmatarbekaupu, aga natuke ostetakse lohutuseks jäätist ka. Suurem mure on meil lähituleviku suhtes, kuna meie investeeringud uutesse seadmetesse ei ole lõpule viidud ning osad seadmed seisavad Itaalias ning Hispaanias luku taga. Ehk et suur osa kulutusi on tehtud, aga tulu teenida ei saa.
Paljud ettevõtted on teatanud ka koondamistest, kuidas teie?
Jah, koondame. Eile ja täna saatsime koondamisteate välja inimestele, kellele meil tootmismahtude vähenemise tõttu tööd pakkuda ei ole praegu ega suure tõenäosusega ka lähitulevikus. Kokku 8 inimest, neid enamik küll osaajaga töötajad.
Alles jääb 10 inimest. Ülejäänud töötajatel vähendame koormust 70 protsendini või veel enam.
Mida sina ennustad, mida lähinädalad ja lähikuud Eestile toovad – peaministri sõnul tuleb valmistuda olukorra halvenemiseks, kuid mida see sinu arvates tähendab?
Väga tahaks uskuda, et Eesti suutis viirusel sabast kinni saada kiiremini kui Itaalia või Hispaania ning me suudame leviku summutada ning suveks koroona seljatada. See on stsenaarium on võimalik, aga teiste riikide kogemust arvestades mitte tõenäoline. Pigem on tõenäoline, et viirusoht jääb suuremal või vähemal määral varitsema pikemaks ajaks ning kriisiga kehtestatud piirangutega tuleb meil kõigil kohaneda ning neid aktsepteerida kui uut reaalsust, vähemalt seni, kuni leitakse vaktsiin (paneb eksju mõtlema, milline näeks välja maailm siis, kui puuduksid vaktsiinid teiste nakkushaiguste nagu B-hepatiidi, teetanuse, difteeria vastu).
Sellises olukorras jäävad kaotajaks peaaegu kõik sektorid, kõik ettevõtted, sest kriisist otseselt pihta saavad tööstused nagu turism, transport, hotellid, restoranid, meelelahutus mõjutavad kõiki teisi tööstusi. Võibolla saab tulevikus selle kriisi mõju võrrelda viimase 15 aasta jooksul toimunud struktuurse muudatusega majanduses, mille tõi e-kaubanduse ja internetiteenuste kasv ning mille käigus on oma ärimudeli kaotanud terved tööstused.
Praegu käib elav debatt selle üle, kas tuleks kehtestada veelgi rangemad liikumispiirangud. Sotsiaalminister ei pea neid hetkel põhjendatuks, Tööandjate Keskliit on samal seisukohal. Samas väike-ettevõtjate esindajad, aga ka mitmed ettevõtjad on vastupidisel seisukohal – parem piirata kohe ja palju, et kriis kiiremini ületada. Mis on sinu seisukoht?
Mulle tundub, et valitsus peab tajuma, et kui kehtestada eriolukord, millega kaasnevad olulised tegevus- ning liikumispiirangud inimestele ja ettevõtetele, siis kaasneb sellega vastutus pakkuda välja väga hästi läbi mõeldud tegevusplaan. Plaan, millel oleks suur tõenäosus õnnestuda. Plaan, mida ei peaks poole pealt ümber tegema.
Elanikke on kindlasti võimalik kriisiolukorras mobiliseerida, nende liikumist piirata ning enamik ettevõtteid suudavad ka mõned nädalad ilma hapnikuta vastu pidada. Aga see aeg on piiratud, inimeste usaldusresurss on piiratud. Kui valitud strateegia ei tööta, on uusi piiranguid juba palju keerulisem jõustada - kui kriis venib, siis inimesed tüdinevad, moraal langeb, ettevõtted lähevad pankrotti, inimesed jäävad tööta. Mina üle-dimensioneeriks piiranguid lihtsalt selleks, et nende mõju oleks võimalikult kohene ning et neid ei peaks hiljem juurde lisama.
Valitsus on avalikustanud esimese osa majandusmeetmetest – arusaadav, et need alles täpsustuvad, aga milline on sinu esmamulje?
See pakett tundub suhteliselt helde. Aga ma ei ole kindel, et see heldus tegelikult hea on. Töökoormuse kaotanud töötajate toetamine on mõistlik, laenupuhkused ettevõtetele ning käibelaenud samuti vajalikud, aga ettevõtete elujõulisus sõltub kokkuvõttes siiski sellest, kui palju suudetakse uut tulu teenida. Selles osas ei saa ükski valitsus ettevõtteid aidata.
Ning tulu on võimalik teenida vaid siis, kui inimesed saavad vabalt liikuda ja suhelda, töötajad oma tööd teha ja uut väärtust luua. See on küll ülekohtuselt lihtsustatud dilemma, aga kui oleks valida, kas valitsus kulutab miljardi ettevõtete abipaketiks või kulutab sama raha viirusega võitlemiseks (testid, abivahendid, vaktsiini RD, meditsioonipersonali palgad), siis ettevõtjana eelistaksin, et valitsus valiks teise variandi.
Mis sa arvad, millised on praeguse kriisi pikaajalised mõjud nt tarbijakäitumisele – arvata võib, et päris paljud avastavad näiteks seda, et toitu ongi mugavam tellida kulleriga koju või automaati ning poodide külastatavus langebki?
Ameerika Ühendriikides on Amazon jaekaubanduse toimimismudelit juba väga palju muutnud. Põhimõtteliselt on Amazon Prime’ga võimalik kõike tellida ning see samal päeval, võibolla isegi minutite jooksul oma koduukse juures kätte saada. Kaubanduskeskused on välja surnud, paljud kaupluseketid pankrotti läinud.
Eest turu väiksus on seni kaitsnud nö traditsioonilist kaubandust, aga T1 juhtum näitas, et kaubanduskeskuste hiilgeajad võivad möödas olla.
Selle kriisi üks tulem on kindlasti see, et kõik kaubandusettevõtted, kes soovivad ellu jääda, ehitavad välja võimekad e-kanalite lahendused koos kiire kojukandega ning isegi siis, kui inimesed ükspäev ei ole enam sunnitud e-poest tellima, teevad nad seda edasi seepärast, et kriisi ajal sai rada juba sisse tallatud.