Tõstke virtuaalsed käed, kes on „Kalevipoja“ otsast otsani läbi lugenud. Selle Kreutzwaldi „Kalevipoja“, mitte Eno Raua ega Kerttu Rakke ega Andrus Kivirähki oma. Näen eestlaslikku ebamugavust me vaimses saalis. Üksikud käed, väga üksikud. Tunnistan, et mina olen. Lugenud. Läbi. Nagu ka „Iliase“ ja „Odüsseia“ ja „Nibelungide laulu“ ja „Sassuuni Davithi“ ja hunniku muud eepikat. Paraku esimese tosina eluaasta jooksul, hiljem vaid jupphaaval siit koma sealt.

Okupatsiooniaja laisemail aastail polnud lapsel ju muud teha kui lugeda kõike, mis kätte sattus. Kui just õue minna ei kästud. Eks paksemad raamatud tundusid põnevamad. Nii sai söödud eeposeid. Aitab heietusest :) Kuid nüüd! Kuid nüüd!

Juba väga mitu korda on soovitatud poolsunduslikku ja äärmiselt mõistlikku koduspüsimist tarvitada nauditavaks eneseharimiseks. Nii on. Sebimine vaibus, vaib muutus iseäralikuks. Aega iseenese jaoks. Ka nonde teiste jaoks, keda muidu suure vehkimise ja vemmeldamise kõrval mahti polnud märgatagi. Pean silmas peret. Ei, mitte perevägivalla kontekstis. Kes kurval ajal kurja käe tõstab, sel kukub küljest ära. Kes raamatut loeb, sel saab suuremaks.

Ma ei arva, et peaks ilmtingimata „Kalevipojast“ alustama – kuigi, kui lapskond majas, siis rütmirikkaks ettelugemiseks jagub siin sõnarodu küll ja veel. Mõminaräpiga harjunuile peaks biit üpris omane olema.

Ei pea alustama ka „Tõest ja õigusest“ – meil on nüüd olemas enamvähem parim film, mida säherdusest materjalist võimalik tekitada, vaadakem esmalt seda. Aga kusagilt alustada tuleb ja üks võimalus on alustada algusest. Muinasjuttudest. Lugeda neid lastele ette ja endale omaette. Tuletada meelde maailmu, mis olid jubedad või põnevad või turvalised või päris iseoma omad. Kunagi väga ammu.

Võetagu kätte mõni lapsepõlve lemmikraamat ja veedetagu aega mõnes ajaruumis, mis miljard sekundit tagasi vaimustav tundus. Kui teie lapsepõlves ei olnud lemmikraamatuid, siis ärge muretsege. Praegu on paras aeg kehtestada uus lapsepõlv ja valida välja lemmikraamatud.

Astrid Lindgren on kindla peale minek ka panetunud semiootiku, avaliku halduri, rahvusvahelise ärijuhi ja kirjanduskriitiku jaoks. Kõik tuleb kohe meelde: Pipi Pikksukk kui esimene sõbralik mässaja mitukend aastat enne hipisid ja punki, Kalle Blomkvist kui põhjamaise krimikirjutuse ettekuulutaja, Bullerby lapsed kui krutskeid täis idülli ideaal jne jne. Tuleb meelde?

Ärge siis arvake, et lemmikraamatuid pole olnud. Vaja nad lihtsalt endasse tagasi mõelda. Isegi sügaval okupatsiooniajal, mil taevas tinast, maa mudast ja mänguasjad malmist olivad, paistis killuke kreemikoogikarva päikest kirjanduse kaudu meie õuele, kus parasjagu närbus õnn. Nüüd õnn ju jälle õitseb, vaatamata viirusele. Ja me peaks puhta lollid olema, kui me laseksime kurvameelsusel võitu saada. Karukellad helama, ei muud.

Jah, argimöllust sundrahusse suunamine võib paraja sunnikuna tunduda. Hakka veel raamatuid lugema, mida hekki. Pole hullu. Võib ka telekanaleid lapata, järelvaatamised ja videolaenutused ja netflixid ja muud endale lõpuks selgeks teha.

Mõni telesari on hulka etem kui teine-kolmas raamat. Vahel mõtlen, et head sarjad ongi uue aja raamatud. Kusjuures neid lugema hakates pole nad enamasti veel valmis. Nagu klassikalised romaanid omal ajal – Dickensit ja Vildet sai lehesabas järjejutuna jupikaupa kätte, miski polnud kohe lõpuni valmis ning kindlapihta härrased mugandasid omi lugusid vastavalt publikumi ootustele. Tegi sõnameister niru jao, siis voorimees vaatas, et kaarikuruun peeretaks. Kirjanikule pussulehk ei meeldinud, kirjutas järgmise päeva lehte paremini. Lihtne elu.

Ma võtaks ja vaataks praeguses koduspüsimiseajas esmalt koduriiulid üle. Kindlasti leidub kraami, mis kunagi korraks kõrvale pandud ja siis ajapuudusel aina kaugemale lükatud. Paar head teost kindlasti leidub. Seejärel suunduksin interneedusse ja tõmbaksin Elisa Raamatu äpi tasuta alla. Ja vaataksin, kuidas see e-raamatute lugemine päriselt käib. Nuhvlis või nutifonis, vahet pole. Siis vaataksin Rahvusraamatukogu kodulehele ja uuriksin Digarist vanade asjade digiversioonide tõmbamist. Seal on maru palju põnevat. Ja mitte ainult vana värki – uurima peab. Kes otsib, see leiab. Ja saadab sõbrale edasi.

Lugemiseks on väga palju võimalusi – kellele ekraanilt ei meeldi, võib ju tellida raamatu otse Rahvusraamatukogu kappi või infoletti ning lugemata ei jää. Ühesõnaga, sõbrakesed, lugege! Kasutage võimalust, nautige päeva, carpe diem, carpe noctem, pax vobiscum, ilus tervis, õnne ja sädelust!

Rõõmu me riiuleisse, rahu me raamatuisse, oldagu hoitud!