Sel nädalal kehtestas valitsus täiendavaid piiranguid. On inimesi, kes ütlevad, et tuleb veel rohkem piirata ja on neid, kes ütlevad, et ärme rohkem tee. Mis nõu sina annaksid valitsuskomisjonile, kes otsustab neid asju?

Piirangute arutamisel tuleb kõigepealt ära otsustada, mida me tahame saavutada. Sellest tulenevalt on võimalik hinnata, kas nad on adekvaatsed või ei ole. Kui mõni riik jääb väga hiljaks oma meetmete rakendamisega, nagu näiteks Itaalia, siis me kustutame tulekahju ja väga palju enam arutamise kohta ei ole. Eestil läks selles mõttes hästi, et esimene etapp nakkustõrjes oli suhteliselt edukas ja me oleme siiani suutnud selle plahvatuse ära hoida. See tähendab seda, et meil on võimalik erinevaid samme ja strateegiaid kaaluda.

Praeguses olukorras võiks minu hinnangul riik, ühiskond ja valitsus võtta selge sihi, et me paari nädalaga viime selle asja kontrolli alla. Meil tegelikult oleks võimalik see epideemia seljatada lühiajaliselt karmimaid meetmeid rakendades, kuid üsna kiiresti hakates normaalset elu tagasi tooma. Minu meelest tuleks kokku leppida selline strateegia, mis lahendab selle asja võimalikult kiiresti ära, mitte ei hoia seda haigust teatud tasemel.

Ma saan aru, et kõige suurem probleem on see, kas meie tervishoiusüsteem peab vastu. Mida see tähendab inimese jaoks, kes vajab arstiabi?

Selle haiguse eripära on, et on väga palju intensiivravi vajadusega inimesi ja intensiivravi vajaduse periood on pikk. Kui voodikohad otsa saavad, siis mitte ainult koroonahaiged ei saa piisavalt head ravi.

Piisavalt heast arstiabist hakkavad ilma jääma ka need inimesed, kes ei ole koroonahaiged. Kes on kirurgiliste operatsioonide järgsed või kes on haiglasse toodud autoõnnetuse järgse traumaga.

Ei saa alahindamata jätta ka seda, et juba täna on Eesti tervishoid plaanilised vastuvõtud tühistanud, et hoida ressurssi kriisiks, mis tõenäoliselt paari nädala jooksul võib saabuda. Ja ka sellepärast oleks hädasti vaja, et koroonaviirus saaks võimalikult kiiresti seljatatud.

Hiinas loodi eraldi välihaiglad, eraldi majutuskeskused konverentsikeskustes ja hotellides ning hakati inimesi paigutama eelhaiglatesse ja need, kelle seisund halvenes, suunati edasi haiglatesse intensiivravile. Kas ühel hetkel võime ka Eestis jõuda sinna, et hakkame keskselt korraldatud karantiini tegema või on see mõeldamatu meie õigusruumis?

Kahtlematult kõige olulisem kogu selle haiguse tõrjumise juures on see, mille kohta inglise keeles öeldakse „social distancing“ – sotsiaalsete kontaktide vähendamine, et haigus ei leviks nii palju.

Erinevad ühiskonnad, tulenevalt oma demograafilisest eripärast, aga ka haiguse levikust, on rakendanud erinevaid meetmeid. Ei saa öelda, et on mingeid ainuõigeid mudeleid.

Hiinas üks asjaolu on kindlasti see, et suurlinna kontekstis on füüsiliselt sotsiaalset isolatsiooni vaja rohkem tekitada. Eesti on haja-asustatud. Tallinna tänavatel on inimesi vähem. Väga paljud inimesed, nagu minagi hetkel, viibime maakohas. Väga paljudel selline võimalus Eestis on. Hiina linnaelanikel on see keerulisem.

Teine pool on kindlasti see, et kui on suuremad puhangud kuskil piirkonnas. Võtame Saaremaa. Saaremaa haigla ei tule juba täna üksinda toime. Meil on hetkel võimalik neid tuua Tallinnasse ja Tartusse. Hiinas on sama küsimust lahendatud selliselt, et on haiglaid juurde rajatud. Eestis on haiglasüsteem küsinud, kas kaitsevägi oleks võimeline panema välihaiglad üles, kui selline vajadus peaks tekkima.

Tervishoiusüsteem kindlasti selle võimalusega arvestab, aga tahaks loota, et me sinnani ei jõua.

Milleks sinu arvates Eesti inimesed ennast valmis peavad panema. Mis meid lähinädalatel ees ootab. Mulle tundub, et kui nädal aega tagasi inimestele tundus, et oleme kodus ja varsti läheb elu edasi. Mis tegelikult lähinädalatel juhtuma hakkab?

Seda ei tea keegi. Valmis peab olema nii selleks, et meil on kahe nädala pärast tänase 500 juhu asemel kinnitatud juhtusid 2000 kui ka selleks, et kahe nädala pärast on juhtusid sama palju või isegi mõni vähem. Need, kes ka teistes riikides on selle haiguse puhul prognoosinud positiivset tulevikku, on valdavalt eksinud. Üldiselt on asjad läinud hullemaks kui esialgu on tundunud.

Selle haiguse omapära on see, et oma reaktsioonides jäädakse valdavalt kaks nädalat hiljaks. Loodame, et nii ei lähe, kuid kui kahe nädala pärast on Eestis tõepoolest intensiivravis 150-200 inimest, nagu prognoosid näitavad, siis küsitakse, miks kaks nädalat tagasi ei rakendatud karmimaid meetmeid. Aga siis on jälle kaks nädalat liiga hilja.

Kuigi see eriolukord on kestnud lühikest aega, siis juba räägitakse, kes on süüdi. Kes süüdistab terviseametit, kes kedagi teist. Mulle tundub, et me peaksime keskenduma sellele, mis on täna, mis on homme ja kuidas seda olukorda lahendada ja jõuame süüdlaste otsimisega tegeleda siis kui see kriis on läbi. Oled sa sellega nõus?

Jah, ma arvan, et praegu on vaja ühiskonnana igal juhul kokku hoida, selleks, et sellest haigusest jagu saada. Kindlasti tuleb olla valitsejate suhtes nõudlik. Sisulist arutelu selle üle, kuidas seda küsimust lahendada, peab kindlasti pidama. Kuid ma olen alati imestanud inimeste üle, kelle jaoks sisulised arutelud lõppevad siis kui nad on süüdlase kätte saanud. See on väga lihtsameelne.

Tegelikult lahendused ongi üsna keerulised. Ükski ühiskond ei ole kunagi pandeemiaks valmis. Praegusel hetkel võiks tõepoolest püüda kokku hoida ja koos sellest asjast üle saada. See ei puuduta ainult süüdlaste otsimist valitsejate seas. See tähendab ka seda, et ei ole vaja süüdistada ka neid, kes on koroonahaiged. Ka need inimesed, kes on on jäänud haigeks, ei ole selles süüdi.