Pea kaks nädalat tagasi ärkasime Eesti Vabariigis, kus oli välja kuulutatud eriolukord. Tõenäoliselt ei tajunud paljud meist sel hetkel, kui tõsine olukord tegelikult on. See on meie kõigi jaoks uus.

Lasteaiajuhina mõtlen olukorrale lasteaia kontekstis. (Juhin kahes majas asuvat, kahe õppekeelega, kahe erirühmaga lasteaeda Tallinna kesklinnas.) Ausalt öeldes on viimased kaks nädalat olnud justkui lõputu karussell ja tegelikult on alles täna esimene päev, kui sain võtta aja ja mõelda, kus me oma lasteaias siis nüüd oleme.

Nüüd on juba päris hästi: meil on avatud valverühm, oleme töö ümber korraldanud, oleme esimestest emotsioonidest ja pahameelest („Kaua see jama teil seal kestab?“) üle saanud ja oleme tundnud toetust ja ühtehoidmist. Praegu on kuidagi vaikne, püüame elada tänases päevas ja hoida meeleolu positiivsena.

Möödunud nädalatele tagasi vaadates pean kõige olulisemaks kolme punkti – teavitamine, koostöö ja iga inimese isiklik roll ning vastutus.

Teavitamine

Meie lasteaias on eesti ja vene kodukeelega perekondi umbes pooleks. Märkasime, et rühmade ühendamise järgselt olid suurem osa lasteaeda tulnud lastest venekeelsetest peredest. Vaadates Tallinna lasteaedade ühist kohalkäimise infotabelit, oli ka teistes vene õppekeelega lasteaedades rohkem lapsi kui eesti õppekeelega lasteaedades. Sama toimus ka õpetajate seas – olukorda hindasid tõsisemaks eesti õpetajad.

Eelneva põhjal arvan ma, et kahjuks on meie riigi võimekus erineva emakeelega inimestele eriolukorra kohta infot edastada ebaühtlane. Jah, me selgitame kõigile vanematele hetkeolukorda, ent valiku laps koju jätta teeb lapsevanem ise. See otsus sünnib vanemal olemasoleva info põhjal.

Koostöö

Me ei palu lapsi koju jätta selle pärast, et siis on õpetajal tore oma tööd kaugtööna teha. Ei. Distantsilt töö korraldamine on tunduvalt aeganõudvam kui juba koostatud plaanide järgi koos lastega lasteaias tegutsemine.

Lisaks jääb kaugtööl ära väga oluline asi – lapse vahetu tagasiside, see ongi tegelikult see, miks hea õpetaja on õpetaja.

Minister on andnud direktorile võimaluse lapsevanemalt küsida, kas ta läheb tööle, linn on andnud võimaluse lapsevanemale selgitada, et kui ta ei lähe tööle, võiks laps koos vanematega koju jääda aga lõpliku otsuse teeb lapsevanem.

Tunnustan siinkohal Tallinna linna kohatasu ajutise peatamise eest munitsipaallasteaedades ja samaväärses summas toetuse eest eralasteaedades. See on õiglane otsus. Kuigi jah, lasteaiajuhina tekib mul küsimus, kas see saamata jääv tulu kompenseeritakse lasteaedadele linna eelarvest. Küllap see nii on.

Koostöö proovikiviks on eriolukord olnud ka lasteaiasiseselt töötajate töö ümberkorraldamisel. Peame arvestama sellega, et ärevuses inimene võib küll noogutada aga ta ei saa tegelikult aru, millest räägitakse.

Ka kõige tavapärasemad asjad võtavad siis tunduvalt rohkem aega aga ajast on just kõige rohkem puudus. Tundub, et kõik on kogu aeg uus.

Samas on see aeg andnud julgust mugavustsoonist välja astuda. Nii on näiteks mõned meie kogenumad, varasemalt digilahendustesse ettevaatlikkusega suhtunud töötajad oma meelt selles osas muutnud.

Oleme oma lasteaias korraldanud tänaseks töö nii, et kõik, ka kaugtööl olevad töötajad, on kord päevas väiksemates gruppides omavahel ühenduses. Nii saab ühelt poolt aidata kolleegil ka kaugtööl viibides tööl järge pidada, teiselt poolt ei jää keegi üksi.

Koostöö juures on oluline roll lasteaias kanda ka lapsevanematel ja siinkohal päris ausalt sügav ja siiras kummardus teie ees. Paar tõrvatilka hoiavad meid ärksana, ent viimaste nädalate ühtehoidmist, mõistmist ja koostöövalmidust on ainult rõõm kogeda.

Igaüks on oluline

Olen viimasel nädalal tabanud end sageli mõttelt, et mis peaks veel juhtuma, et me võtaksime praegust olukorda tõsiselt. Minu eesmärk ei ole kuidagi paanikat tekitada, lihtsalt vahepeal tekib jõuetuse tunne.

Kuidas me jõudsime olukorda, kus mänguväljakud tuleb sulgeda, sest teisiti ei saada aru distantsi hoidmise vajalikkusest? Igaühest sõltub, kui kiiresti me viiruse leviku tõkestame. Kui ei ole uusi kontakte, ei saa ka viirus levida – nii lihtne see ongi.

Praegu ei ole aeg solvumisteks, kõige tähtsam on koostöö ja kokkulepetest kinni pidamine. Solvumiseks ka selles mõttes, et ettepanekud või arvamused ei ole kellegi kiusamiseks. Headele ja edasi aitavatele mõtetele oleme ikka avatud.

Ma olen tõesti ääretult tänulik kõigile lastevanematele, kes on leidnud võimaluse oma lapsega koju jääda. Iga olemata kontakt võib säästa õpetaja nakatumisest.

Tunnustan vanemaid, kes tunnistavad, et vahepeal on raske oma mudilasega kodus hakkama saada, aususe eest. Loomulikult on ka laps muutunud olukorras tundlikum ja kuna tema veel oma tundeid nii hästi juhtida ei oska, tekivad siit lihtsalt olukorrad, mis kinolinal vaadatuna oleksid lõbusad, päriselus aga tuleb kuskil piir ette.

Siin tulevad meile appi lasteaiaõpetajad. Lasteaedade facebooki lehed on täis erinevaid õpetajate soovitusi ja õpetajate videosid – kätepesust, trummimängust, hommikvõimlemisest ja paljudest muudest asjadest.

Meie lasteaia õpetajad postitavad oma rühma lastevanematele tegevussoovitusi lasteaiasiseses e-keskkonnas. Samuti on meil käimas kevade märkamise mäng, mis aitab ehk õues tegevust leida. Püüame märgata positiivset ja pigem keskenduda sellele.

Ma loodan, et kui see olukord kord lõpeb, võtame siit kaasa teadmise (ja kogemuse, et see on võimalik), et igapäevane õuesõpe on võimalik, haigustunnustega lapsed jäävad koju, igaühel on keegi, kes küsib, kuidas tal läheb, ja kuulab ka, et bussid on sama puhtad, pered leiavad sama palju aega koos olemiseks, õpetajad on sama loovad ja mina leian sagedamini oma postkastist õpetajaid ja kolleege kiitvaid kirju.