Neljapäevase töönädala plussid ja miinused
Nii palju kui mina tean, ei ole ükski täna Riigikogus esindatud erakond oma ametlikus programmis lubanud kehtestada neljapäevast töönädalat. Seda ideed on samas toetanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna noorteühendus (näiteks siin). Seega võib üsna suure kindlusega väita, et selle Riigikogu koosseisu ajal ei muudeta Töölepingu seaduse paragrahvis 43 sätestatut, et täistööaeg on nelikümmend tundi nädalas ja kaheksa tundi päevas. See aga ei tähenda, et neljapäevane töönädal ei või jõuda erakondade programmidesse ja seeläbi ka mõne tulevase valitsuskoalitsiooni koalitsioonileppesse. Osadel inimestel on võimalik neli päeva nädalas töötada juba täna.
Arvata võib, et sellele ideele oleks tööandjate poolt küllalt suur vastuseis. Kindlasti on ka selliseid töökohti, kus ka tänase seaduse kehtimisel tehakse nädalas vähem tööd kui nelikümmend tundi ja seadusemuudatus ei muudaks tegelikult midagi. On töökohti, kus sama tulemuse saaks saavutada ka vähema arvu töötundidega, tõstes efektiivsust. Kuid siiski on väga suur osa töökohti selliseid, kus lühem töönädal tähendaks ka vähema hulga töö tegemist.
Lihtne näide on kõikvõimalikud tunnipõhisel arvestusel töötavad ettevõtted – nt arhitektuuribürood, inseneribürood jne. Kui ettevõte müüb oma töötajate töötunde, siis vähema hulga töötundide müümine tähendab ka väiksemat tulu. Või siis tuleb palgata töötajaid juurde, mis juhul aga suurenevad ettevõtte palgakulud. Või siis saavad vähem töötavad töötajad vähem palka, kuid nad ei pruugi sellega nõus olla. On arvatud, et rohkem puhkeaega tähendaks ka paremini motiveeritud ning pikas perspektiivis produktiivsemalt töötavaid inimesi. See võib olla tõsi, kuid kas see kompenseerib lühiajaliselt saamata jäänud tulu? Kui ei kompenseeri, siis kas me oleme nõus leppima vähemalt ajutiselt aeglasema majanduskasvu, madalamate palkade ning madalama elatustasemega? See on oluline ühiskondlik arutelu, mis tuleb enne neljapäevase töönädala jõudmist igakülgselt läbi arutada.
Väga paljud inimesed muidugi töötavad vabatahtlikult juba täna enam kui nelikümmend tundi nädalas, sest nende töö meeldib neile, annab nende elule mõtte ja eesmärgi. Mõned aga töötavad vähem, leppides väiksemate sissetulekutega. Teoreetiliselt on ka paljudel inimestel võimalik juba täna neljapäevasele töönädalale üle minna, kui nad seda väga soovivad.
Selleks on võimalik olla ettevõtjana või vabakutselisena ise endale tööandjaks ning määrata endale ise nii pikk töönädal kui soovi on. Kui selliselt suudetakse olla edukas, siis pole piiranguid. Keegi ei sunni ettevõtte omanikku töötama rohkem või vähem, kuid turukonkurentsis tuleb muidugi püsida.
On ka neid, kes täpselt nii teevadki. Eelistavad pigem rohkem vaba aega kui suuremat tulu ning töötavad vähem, leppides väiksemate sissetulekutega.
Kui leibkond teab oma kulutusi hästi (jälgib neid igakuiselt, mõistab, kuhu täpselt raha läheb), siis on teoreetiliselt võimalik hinnata, kas kulutusi oleks võimalik ca 20% kärpida.
Teine võimalus on teha sellist tööd, mis võimaldab panustada vähem kui viis päeva nädalas – nö tööampsud, platvormid jne.
Kolmas võimalus on leida tööandja, kellele sobib neli päeva nädalas töötav töötaja.
Riigikogus, muide, on põhimõtteliselt peaaegu neljapäevane töönädal. Reedeti on teatud komisjonidel istungid, kuid mitte alati. Reeded on ette nähtud tööks valimisringkonnas.
Teine võimalus on teha sellist tööd, mis võimaldab panustada vähem kui viis päeva nädalas – nö tööampsud, platvormid jne.
Kolmas võimalus on leida tööandja, kellele sobib neli päeva nädalas töötav töötaja.
Riigikogus, muide, on põhimõtteliselt peaaegu neljapäevane töönädal. Reedeti on teatud komisjonidel istungid, kuid mitte alati. Reeded on ette nähtud tööks valimisringkonnas.
Ma eeldan, et enamik minu kolleege töötab pigem rohkem kui neli päeva nädalas. Minu töönädalad kipuvad olema kuue või isegi kuue ja poole päevased. Ja seda küllalt sageli. Kuid teoreetiliselt saab Riigikogu liige teha tööd ka vaid neli päeva nädalas, riskides sealjuures ilmselt peamiselt sellega, et teda ei valita tagasi.