Kaks aastat tagasi oli linnapea Kõlvarti positsioon lihtsalt tugev, nüüd on see ülitugev. Ma kindlasti ei pinguta seda öeldes üle. Olen lugenud uuringuid erinevate Tallinna linnapeade kohta ligi kahekümne aasta jooksul.  

Praeguse linnapea tööga on rahul ja tema jätkamist linnapeana toetavad mitte ainult Keskerakonna vene rahvusest valijad, vaid ka paljud eestlased. Tal on väga palju toetajaid väga erinevate erakondlike eelistustega inimeste seas.

Kõlvartil on ka väga tugev meedia ja ajakirjanike toetus, mida mitmetel varasematel Tallinna linnapeadel ei ole olnud. Savisaar oli ajakirjanikega pidevas sõjas, Taavi Aasa tegemised aga ei olnud meediale nii huvitavad, sest Aas lihtsalt on hoopis teist moodi poliitik. 

Nii et opositsioonil on vedanud, et Tallinna valimistel ei valita otse linnapead.

Kui linnapea toetus on parem kui kunagi varem, siis Keskerakonna seis on kindlasti kõige nõrgem, mis ta on olnud viimase kahekümne aasta jooksul.

Jah, Keskerakonnal on jätkuvalt palju toetajaid, aga hetkel mitte piisavalt, et saavutada volikogus enamust ehk vähemalt 40 kohta. Linna juhtival erakonnal on veel ka teine probleem - väga paljud nende toetajad ei ole üldse kindlad, et nad sel korral valima tulevad. 

Kui oktoobriks peaks jälle pead tõstma koroonaviirus, siis võib valimisaktiivsus tulla rekordmadal.

Nii et olukord on huvitav ja vastuoluline. Ühelt poolt on linnapea väga populaarne, kuid teiselt poolt on siiski sel sügisel selle aastatuhande suurim tõenäosus, et Tallinn saab peale valimisi koalitsioonivalitsuse.

Muidugi, võib minna nii nagu varasemalt. Selge on see, et Keskerakonna võidu nimel töötab hetkel kogu Tallinna linna aparaat. 

Tallinna kommunikatsioonidirektorile Kirsti Ruulile alluv propagandateenistus toodab iga päev ja iga tund Keskerakonna kohta positiivseid ja teiste erakondade kohta negatiivseid sõnumeid.

Opositsiooni sõimatakse eriti venekeelsetes trükistes umbes samamoodi nagu Venemaa riigimeedias kirjeldatakse vene opositsiooni või käsitletakse Ukraina riigitegelasi. 

Tallinna keskerakondlased jagavad vahetult enne valimisi linna raha eest inimestele 40 tuhat (jah, tuhat!) biojäätmete kogumiseks mõeldud prügikasti. Kui viiruse ajal jagati maske, tulid nendega kaasa linnaosa vanemate kirjad inimestele.

Kuid erinevalt varasematest kordadest ei pöörata võimu ja eelarveraha kuritarvitamisele tähelepanu, sest riigis toimub väga palju - koroonaviirus, vaktsineerimine, presidendivalimised. 

Milline on opositsiooni seis?

Muidugi on opositsioonil väga keeruline, kuid erinevalt mõnedest ajakirjanikest arvan mina, et opositsioon teeb sel korral paremat tööd kui varasematel kordadel.

Sotsiaaldemokraatide poolt võin öelda, et oleme nii programmi, nimekirja kui ka kampaania ettevalmistusse panustanud väga palju ja läheme sügisele vastu hea meeskonnaga ning võitlusvõimeliselt.

Näen, et Reformierakonna Tallinna piirkond ja Kristen Michal teevad samuti palju. 

Ka teised erakonnad on ärganud ja hakanud toimetama.

On näha, et EKRE võtab Tallinna kampaaniat tõsiselt. Mart Helme Lasnamäele kandideerima minek on tugev samm. 

Kui Isamaa panebki Reinsalu oma linnapeakandidaadiks, siis pole see üldse halb mõte. Vähemalt ei pea inimestele hakkama seletama, kes see Reinsalu selline on. 

Aega on jäänud vähe.

Minu nõuanded kõigile headele partneritele opositsioonis on lähikuudeks järgmised:

Esiteks, keskenduge sel korral vähem linnavõimu ründamisele ja rohkem selgitamisele, mida ise Tallinnas ära tahate teha. Esimene lähenemine ainult aitab linna juhtival erakonnal oma toetajad välja tuua.

Teiseks, ärge unustage venekeelseid valijaid ja piirkondi. Kampaaniat tuleb teha ka Lasnamäel ja Põhja-Tallinnas. Rahvuspõhist vastandumist on mõistlik vältida. Kui venekeelne valija vaatab, et opositsioon kasutab samasugust ksenofoobset retoorikat nagu alati, siis muidugi nad valivad suurema tõenäosusega ainsat erakonda, kes selgelt vene valija huvisid kaitseb.

Kolmandaks, tõukside ja muude poppide teemadega tegeledes ei tohi unustada peresid ja eakaid valijaid, kes moodustavad väga olulise osa reaalselt valima minevast elektroraadist. Linnal on väga oluline roll sotsiaalhoolekandes, arstiabi osutamises, inimeste toimetuleku toetamises, hariduse korralduses jne.

Neljandaks, Tallinna asjad tuleb endale selgeks teha. Kõigil varasematel valimistel on olnud väga piinlik vaadata, kuidas stuudiosse kogunevad linnapeakandidaadid ja neist enamus ei tea Tallinna olulistest küsimustest mitte midagi, pole kunagi lugenud linnaeelarvet. Arusaadavalt on linnapeal alati sisulistes küsimuses eelis (nagu ka ametisoleval peaministril suurtel valimistel), aga kodutöö tuleb ära teha kõigil, eriti kui ei ole kunagi Tallinna juhtimisega kokku puutunud.

Viiendaks, pole mõtet kaasa minna spkeulatsioonidega võimaliku võimuliidu koosseisu osas. Muidugi hakkab meedia üha enam küsima, mis saab peale valimisi. Varasemalt on proovitud kokku leppida nö Keskerakonna vastase koalitsiooni moodustamises enne valimisi. See on olnud vesi linnavõimu veskile ja sellega ei ole mingit mõtet kaasa minna.

Loomulikult peab valimised võitnud erakonnal olema võimalus algatada konsultatsioone teiste erakondadega, leidmaks ühisosa linnavalitsuse moodustamiseks. Kuid samuti võib juhtuda, et valimised võitnud erakonnal ei õnnestu leida volikogus piisavalt toetust, et nende linnapeakandidaat osutuks valituks linnapeaks. 

Nii läks ju ka 2019. aasta riigikogu valimiste järel, et valimised võitnud ning isiklikult tugeva tulemuse teinud erakonna esimees ei saanud peaministriks ja jäi hoopiski opositsiooni. Keskerakonna esimees Jüri Ratas on korduvalt rõhutanud, et valitsuse moodustavad ikka need, kellel on Riigikogus vähemalt 51 häält. Uue Tallinna linnavalitsuse moodustavad need erakonnad või ka saadikud, kellel on volikogus vähemalt 40 häält ja kui ükski erakond ei saa valimistel enamust, siis muidugi on selleks erinevaid võimalusi.

Kuid millised need võimalused on, seda ütlevad tallinlased ja mitte keegi teine ning me saame nende eelistustest rääkidda ikkagi alles peale seda kui valimised on toimunud ja hääled on loetud.