Et Tallinna opositsiooni pisut aidata, kirjutan neile väikese memo selle kohta, milline on lähteseis Tallinnas kaks aastat enne kohalikke valimisi.

Esmalt tuleb tõdeda, et Raimo Poomi olukorrakirjeldus on üsna täpne. Kõlvart on alustanud küllalt jõuliselt.

Teised erakonnad vaatavad Tallinna pigem teisejärgulisena ning on keskendunud valitsuspoliitikale. 

Teiseks põhjuseks võib olla see, et Tallinna opositsioon usub, et Keskerakond jääb nendel valimistel absoluutsest enamusest ilma igal juhul ja peab endale leidma koalitsioonipartneri. 

Seega tuleb teha miinimumprogramm ja siis oodata, et saaks kutse koalitsioonikõnelustele.

Mina väidan, et esmajoones saab selle kutse EKRE, kes omakorda loodab, et KOV valimiste tulemuse teeb nende jaoks ära abieluteemaline rahvahääletus. 

Linnapea mainekujundus

Kui ma jälgin linna munitsipaalmeediat, eriti venekeelset, siis minu meelest kujundatakse Kõlvarti mainet üsna oskuslikult.

Vene valija toetas Keskerakonda väga kindlalt sel ajal kui Edgar Savisaar ajas linnas kindla käega riiklikule poliitikale vastanduvat joont.

Sel ajal kui Ansipi valitsus vaatas läände,  ajas Tallinna linnavalitsus asja Brüsselis,  Moskvas ja Pekingis. Ansipi valitsus kärpis majanduskriisi ajal eelarvet, Tallinnas kärbiti samuti, kuid sellest ei räägitud eriti. 

Selle asemel keskenduti efektselt kriisiaegsete meetmete paketile "Tallinn aitab", millega püüti (vähemalt näiliselt) inimesi kriisi ajal toimetulekuga aidata. Toimusid üritused töökohtade vahendamiseks, loodi sotsiaalsed töökohad jne. 

Savisaare võimult kõrvaldamisele järgnes segane periood, kus ei olnud aru saada, mida Keskerakond teeb ja mõtleb. 

Linna juhtis vene valijatele suhteliselt arusaamatu Taavi Aas, Jüri Ratase juhitud valitsus võttis NATO, Ukraina jne küsimustes suuresti üle eelmiste valitsuste, s.t Reformierakonna retoorika, mis paljusid venekeelseid valijaid pahandas. Seni oldi neile signaliseeritud teistsugust poliitikat.

Mulle tundub, et Kõlvartiga tullakse mingis mõttes tagasi Savisaare aegse poliitika juurde.

Mihhail Kõlvart räägib vähe ja ütleb veel vähem, juhib linna Aasast märksa jõulisemalt ning taas on aimata vastandumine Tallinna ja Toompea vahel. 

See võimaldab Tallinna keskerakondlastel Toompea keskerakondlastest eristuda ning kohalikel valimistel hääli saada.

Keskerakonna-EKRE koalitsioon linnas?

Riigikogu opositsioonierakonnad seisavad Tallinnas silmitsi palju keerulisema ülesandega kui esmapilgul tundub. 

Kui eesmärk on linna juhtimine muuta avatumaks ning ühe partei võim lõpetada, peab saavutama selle, et Keskerakond ei saaks linnas enam absoluutselt enamust ning vahe oleks piisavalt suur, et volinikke üle ostes ei oleks võimalik seda ka järgmise nelja aasta jooksul saavutada.

See on realistlik ja saavutatav eesmärk, kuid ka selle õnnestumise korral ei pruugi Tallinnal eriti hästi minna. 

Kõlvarti jaoks on kõige loogilisemaks koalitsioonipartneriks peale valimisi EKRE ja Isamaa.

EKRE ja Isamaa muide moodustavad üha enam ühtse terviku. 

Omal ajal olid Eestis Rimi ja Säästumarket. Vähesed tarbijad ilmselt teadsid, et tegelikult ei olnud vahet, kummast inimene oma tomati ostis - raha läks ikka Rootsi ICA kätte. 

Täna ei ole eriti vahet, kas valid Madisoni või Ladõnskajat, ikka saad Ungari ja Poola eeskujul valitsemise, mida Seeder ja Helmed kahtlematult esindavad. 

Aga miks peaks Kõlvart eelistama koalitsiooni EKRE-ga näiteks koalitsioonile Reformierakonnaga? 

Sest tänaseks on Kõlvart enda toetajatele veenvalt selgeks tehtud, et EKRE – need on lihtsalt klounid, karjuvad palju aga täiesti ohutud. Kurjuse kehastus on jätkuvalt Reformierakond. 

Siit esimene järeldus: Kui Reformierakond läheb munitsipaalvalimistele vastu oma tavapärase "eestimeelsed-venemeelsed" retoorikaga, saavad nad palju hääli, kuid tagavad Kõlvartile ainuvõimu või siis Keskerakonna-EKRE linnavalitsuse järgmiseks neljaks aastaks. 

Aga olulisem on mõista seda, et Tallinna juhtimise avatumaks ja mõistlikumaks muutmiseks peab valimiste tulemusel olema olukord, kus EKRE-ga kahekesi ei õnnestu volikogus enamust saada ning Isamaad ei ole üldse volikogus. 

See on tõesti väga raske ülesanne. Seda enam, et Keskerakond saab ka nendel valimistel tugineda neljale strateegilisele tugevusele, mis on neid seni väga hästi teeninud. Mis need on? 

Esiteks, totaalne kontroll meedia üle

Läbi Tallinna valitsemise on Keskerakonnal suur mõju sellele, kuidas Eesti elavad venelased riigis toimuvat tajuvad. PBK-st ostetud saadetele lisaks annab Tallinn välja pea ainsat venekeelsele inimesele suunatud paberväljaannet. Selle peatoimetaja Aleksandr Tšaplõgin on Kõlvartile täielikult lojaalne.

Eestikeelse Pealinn peatoimetaja Maarja-Liis Arujärve eesmärkides pole samuti kahtlust. Igal juhul ei esinda kumbki ajalehtedest mingilgi määral tallinlaste huve ega püüa linnas või riigis toimuvat objektiivselt kajastada. Tegemist on 100% parteiliste väljaannetega.

Ka Tallinna TV sulgemine ei ole minu positsiooni jaoks hea uudis. TTV oli Keskerakonnale Tallinnas suuresti kasutu kanal – üleriigiliselt aga oluline. Selle kinni panemine võimaldab raha suunata märksa tõhusamasse kommunikatsiooni ja seda kindlasti ka tehakse. 

Kustkohast võtab opositsioon järgmisel kahel aastal miljoneid eurosid, et tallinlastele samas mahus oma sõnumeid edastada?

Teiseks, oma inimesed igal pool

Teine Keskerakonna tugevus on aastaid ja aastaid ehitatud süsteem, kus mistahes tasandil ja struktuurides töötavad keskerakondlased või erakonnale lojaalsed inimesed.

Boroditš bussipargis on klassikaline näide. Isegi ilmne korruptsioon ei sundinud selle asutuse juhti valima ausal avalikul konkursil, vaid asi tinistati tavapärases korras ära ja sellega suurendati enda ülekaalu volikogus. 

Tallinnas on isegi sauna juhataja ja mupokas suure tõenäosusega erakonna liikmed.

Kohalike valimiste lähenedes teevad paljud neist kõik endast oleneva, et Keskerakonda valimistel aidata ja sellega alles hoida enda ametikohad ja vahel ka võimaluse pisut susserdada. Pealegi, allumatust karistataks kohe päris kindlasti. 

Paljude valijate jaoks aga polegi linna tasemel kedagi teist näha kui linnaosa vanemad, abilinnapead, tänased volikogu liikmed. Kui valimised tulevad, siis valivad nad selle vahel, millise keskerakondlase poolt sel korral hääletada. 

Kolmandaks, vene valijatel pole alternatiivi

Jah, Keskerakonnal on teatud osa vene valijatega probleem – neist arvestatav osa ei ole nüüdseks juba kolmedel valimistel tulnud välja, et Keskerakonda toetada.

Kuid kas klaas on pooltühi või pooltäis? Kuni need valijad ei ole hakanud toetama kedagi teist, on nad nö eikellegi maal ja sealt on lootust nad koju tagasi tuua. Vähemalt osaliselt.  

Muide, väga oluline on mõista veel ühte kultuurilist erinevust. Päris suure osa Keskerakonna valijate jaoks ei toimu mitte valimised (выборы), vaid hääletamine (голосование), kus tuleb kindlasti minna kohale, et toetada olemasolevat võimu – antud juhul Kõlvartit ja tema inimesi.  

Neljandaks, suurt rahulolematust ei ole

Linna enda tellitud rahulolu uuringud näitavad püsivalt, et suurt rahulolematust Tallinnaga ei ole. Rahulolematus on väikestes gruppides - näiteks need, kes tahaksid jalgrattaga ohutult ja mugavalt sõita, aga ei saa.

Jah, ma arvan, et enamik tallinlasi sooviks näha ühepartei võimu lõppu, kuid see ei ole veel asi, mille pärast valima minna. 

Korruptsioon, mida opositsioon on proovinud aastaid kilbile tõsta, ei paista korda minevat ja see ei ole enam ka nii tõsine probleem kui varasematel aastatel. 

Opositsioonil on neetult keeruline oma toetajaid valima saada.  

Kas seis on lootusetu?

Kas seis on lootusetu?

Ei ole lootusetu. Sellist asja nagu lootusetu olukord ei ole poliitikas olemas. 

Opositsioonierakondadel on ka mitmeid eeliseid: aega on ligikaudu kaks aastat, seda on küllalt; kui kasvab rahulolematus EKRE valitsusega, võib munitsipaalvalimistest korraldada hoopis referendumi valitsuse usaldusküsimuses - Savisaar tegi seda väga edukalt Ansipi vastu, miks see ei või teistpidi töötada. 

Jne. 

On, mille peale edasi mõelda küll ;)