Asi ei ole tingimata selles, et opositsioonierakonnad ei pinguta üldse. On ju teada, et suve jooksul tegi Reformierakond tööd selle nimel, et leida tekkinud kriisile poliitiline lahendus – pidades Keskerakonnaga läbirääkimisi ja pakkudes Ratasele tekkinud olukorrast väljapääsu. 

Kahtlematult tehakse tööd ka Riigikogu saalis kõigi nende vahenditega, mis opositsiooni käsutuses on – arupärimised, umbusaldusavaldused jne.

Ometi on valitsusevastastel aktivistidel (keda on arvestatav hulk mitte ainult tänaval meelt avaldamas vaid ka tulevikku vaatavates ettevõtlusringkondades ja mujal) kasvavalt tunne, et neil ei ole Toompeal piisavalt toetust. Ja sellele minu arvates Villu Araka lugu ka selgelt osutab.

Mina pakuks opositsioonierakondade juhtidele järgmise visandi koostööraamistikust. 

Esiteks, opositsiooni oluliselt parem koostöö

Reformierakond ja SDE peavad selgelt mõistma, et neil on praeguses olukorras selgelt ühised huvid.

Neil on ka suurim väärtuseline ühisosa Riigikogus. Kuigi üks on parem- ja teine vasakpoolne erakond, on tegemist ainsate ühemõtteliselt liberaalseid väärtusi kandvate erakondadega Eestis.  

Valitsuskoalitsioon on erakordselt tugev, sellele on vaja vastu panna veel tugevam ja ühtne opositsioon. Igasugused mineviku isiklikud vastuolud tuleb lihtsalt unustada. Maja põleb - pole tähtis, et naabri kass tegi kaks aastat tagasi häda sinu lillepeenrasse.

Ajutiselt tuleb ära unustada, et ollakse konkurendid – järgmiste valimisteni on kolm ja pool aastat aega, jõuab konkurentsimudeli juurde tagasi tulla küll.

Koostööl peaks olema ka mingi praktiline vorm. Nii nagu esmaspäeviti koguneb koalitsiooninõukogu, peab tööle hakkama midagi opositsiooninõukogu sarnast. Kui see on olemas, siis vabandan – lihtsalt ma ei ole sellest midagi kuulnud, kuigi töötan samas majas. 

Sarnaselt valitsuskoalitsioonile tuleb olulisi otsuseid (näiteks kellele avaldada umbusaldust) langetada ühiselt ja konsensuslikult.

Vältida tuleb neid samme, mis võivad ühtsust lõhkuda – näiteks teadlikult sellise eelnõu lauda panemine, mida teine pool kuidagi ei saa toetada (nagu oli venekeelsete koolide eelnõu menetlusse andmine).

Reformierakonna ridades on mõned inimesed, kes peavad üle saama hoiakust, et nad on jätkuvalt universumi direktorid. Sotsiaaldemokraadid aga peavad ülikiirelt taastuma sellest, et jäid valimistel viimaseks.

Täna sõltub igast opositsioonisaadikust Eesti tulevik täpselt ühe palju. 

Teiseks, kommunikatsioonis tuleb olla aktiivsem ja loovam

Opositsioon peab nägema ka seda, millele Arakas samuti oma artiklis viitab: „Koalitsioonil on kõrgpööretel undavad propagandasaidid, raadiosaated, jõulised surrogaadid ja võimuga kaasnev ruupor.“

Muide suur osa sellest võimekusest on EKRE poolt loodud just opositsioonis olles.

Infosõjas on koalitsioon praegu selgelt võitmas.

Opositsioon peab hakkama kasutama loovamat, huvitavamat, asümmeetrilisemat kommunikatsioonistrateegiat kui praegune.

Kui seda ise ei oska, siis tuleb see know-how erasektorist sisse osta. Minu teada eraldab riik erakondadele tegevuskulude katteks arvestatavalt raha – kommunikatsioonivõimekus on hea investeering.

Kolmandaks, Tallinna valimistel tuleb teha koostööd

Kui kiiret võitu selle koalitsiooni üle ei ole võimalik saavutada, siis loodetakse, et kohalikud valimised kahe aasta pärast toovad olukorda muutusi. 

Kui ma vaatan seda, millise aktiivsusega tegutsevad linnaosade vanemad, abilinnapead ja linnapea, siis Keskerakond mõistab seda ning on juba suvest selgelt oma fookuse viinud Tallinna valimistele.

Opositsioonil on veel piisavalt aega ja ka piisavalt ressursse, et Tallinna valimistel midagi ära teha, aga ka selleks on vaja koostööd nüüd ja kohe. Ühiselt tuleb Tallinnas näidata tugevust, mitte nõrkust.  

Venemaa opositsiooniliider Aleksei Navalnõi suutis oma toetajatega oluliselt kahjustada Ühtse Venemaa positsioone Moskvas, kuigi teda pandi korduvalt vangi ning tema toetajaid peksti kumminuiaga pähe. 

Meil Tallinnas ei peksta opositsioonisaadikuid nuiaga pähe ja ei panda ka vangi. Võimalik, et veel ei peksta ja veel ei panda. Võimalik, et järgmised kohalikud valimised on viimased vabad valimised, mis Eestis toimuvad. Seda võimalust peab kasutama.

Millised võiksid olla koostöökohad – kas mõeldav on ühine usutav linnapeakandidaat, opositsioonilise valimisliidu moodustamine või midagi kolmandat, neljandat või viiendat – need on juba taktikalised küsimused. 

Kuid aruteludeks on aega maksimaalselt lähimad paar kuud. Kui opositsioon enda aktiivsuse alles millalgi uuel aastal üles saab, siis on pealinn juba kaotatud.

Neljandaks, vaja on ühist eesmärki

Ma täitsa mõistan, et Reformierakonnast mõtleb suur osa, et neil ei ole sotse vaja – eesmärk on teha valitsuskoalitsioon Keskerakonnaga kahekesi või hoopis midagi muud. 

Kuid ainus mõistlik ja Eesti huvidele vastav alternatiiv praegusele koalitsioonile on Reformierakonna, Keskerakonna ja SDE nö „ühtsusvalitsus“, mis jätaks nii Isamaa kui EKRE koos opositsiooni, millest on kirjutanud Jaak Allik. Vähemalt mina ei ole midagi usutavamat lugenud. 

Sellisel koalitsioonil oleks tugevust Eesti praegusest kriisist välja tuua, teha olulisi otsuseid ja reforme, hoida meid Euroopas ja hoida ühiskonda koos.  

See pakkumine võiks Keskerakonna jaoks olla avalikult laual iga päev ja iga tund. Las nemad seletavad, miks Helmedega on parem.

Minugi poolest võiks seda valitsust jätkuvalt juhtida Jüri Ratas, kui peaministri positsioon on Keskerakonna punane joon. Koalitsioon ilma populistideta oleks igal juhul parem kui koalitsioon populistidega.

Igal juhul tuleb vältida seda, et opositsioonile endale ja ka ühiskonnale jääb tunne, et Eestil ei ole teist valikut kui minna Poola ja Ungari teed. Selleks aga on vaja aru saada, mis see teine valik siis on, mille nimel pingutada. 

Ma siiralt leian, et veel ei ole hilja - ei ole hilja koostööks, ei ole hilja sõnastada ühiseid eesmärke ning nende nimel tegutseda. See on võib-olla ainus punkt, milles ma Villu Arakaga ei nõustu. Praegune olukord ei ole veel kooma. Aga muidugi ma ei eita, et oleme sellele päris lähedal.