EKRE eesmärk on see, et neist räägitaks. Mõne nädala pärast ei mäleta enam keegi, mis nende programmil täpselt viga on. Aga kõigil on meeles, kuidas peavooluerakonnad ja –meedia koos jälle EKRE-le kambakat tegid.

Samas arvata võib, et eraldi võetuna on seal palju punkte, mis lähevad inimestele peale. Mitte kõik valijad ei mõtle selle peale, kas ja kuidas on võimalik korraga langetada paljusid erinevaid makse ja aktsiise ning samal ajal kasvatada toetusi, mida see tähendab eelarve jaoks ja kuidas mõjutab riigi rahandust.

Reformierakonnast reageeris sellele esimesena Kristen Michal, kes teatas Delfis rõõmsalt, et EKRE programmis on rida punkte, millega ta on nõus ning kinnitas, et näeb ühisosa Reformierakonna programmiga.

Ilmselt ei olnud see seisukoht Reformierakonnas omavahel läbi räägitud ega läbi mõeldud, sest hommikuks teatas Kaja Kallas siiski, et selle dokumendi pealt välistavad nemadki koostöö EKRE-ga.

SDE esimees Jevgeni Ossinovski tegi üleskutse EKRE välistamiseks möödunud aasta 21. oktoobril Postimehes avaldatud arvamusloos. Mõni päev varem oli ka Kristina Kallas kinnitanud, et ka Eesti 200 ei pea koostööd EKRE-ga võimalikuks.

22. oktoobril teatasid nii Reformierakonna kui Keskerakonna esindajad, et nemad sellega kaasa ei lähe.

Läks mööda kuu ning 22. novembril ütles Keskerakonna esimees Jüri Ratas usutluses Raadio 4 saates “Stuudios peaministriga”, et ka tema jaoks on koostöö EKRE-ga siiski välistatud.

Niisiis oleme tänaseks olukorras, kus kuuest võimalikust parlamendiparteist järgmises koosseisus on neli koostöö EKRE-ga vähemalt vahetult peale valimisi välistanud. 

Muidugi ei ole sugugi kindel, et see rinne vastu peab. Võib juhtuda, et kui Reformierakond näeb võimalust parempoolse koalitsiooni moodustamiseks, siis ollakse nõus ka oma sõnu sööma. Ikka parem kui opositsioonis edasi istuda.

Kui erakondade ühisrinne aga peab, siis kitsendab see olulisel määral võimalusi järgmise valitsuse moodustamiseks.

Muidugi me täna veel ei tea, milline saab olema järgmise Riigikogu koosseis, kuid arvata võib, et ilma konservatiivideta valitsuse kokkupanemiseks tekib ainult piiratud arv võimalusi, peamiselt kaks.

Esimene võimalus, kui hääli jätkub, on Keskerakonna ja Reformierakonna kahepartei võim. Paraku on Reformierakonna poliitikud teinud kõik, et seda võimalust välistada.

Mitmed nende juhtivad poliitikud (eesotsas Michali ja Ligiga) käituvad endiselt nagu universumi direktorid, lähevad debattides Keskerakonnaga isiklikuks ja inetuks – kindlustades sellega, et mingit erilist koostöösoovi nendega peale valimisi Keskerakonna juhtkonnas ei ole.

Teiseks, mängib Reformierakonna vana kaardivägi endiselt tugevalt vene kaardile. Keskerakonna jaoks oleks ka parima tahtmise juures ksenofoobse erakonnaga koostöö keeruline.  

Kui praegused toetusprotsendid jäävad enam-vähem samasuguseks ka kahe kuu pärast, siis ainus EKRE-vaba alternatiiv koalitsioonile Reformierakonnaga on koalitsioon kõigist parlamendis esindatud jõududest peale EKRE ja Reformierakonna – ehk siis valitsus, mille moodustavad Keskerakond, SDE, Isamaa ja Eesti 200.

Mitmes mõttes oleks see Eestile ka parim võimalik lahendus.

Selles valitsuses oleks esindatud nii parem- kui vasakpoolne maailmavaade. Kõik neli erakonda on üldiselt hoidnud kinni Eesti pikaajalistest välis- ja julgeolekupoliitilistest põhimõtetest (kui Isamaa võbelused ränderaamistikuga välja jätta).

Läbi Eesti 200 tuleks valitsusse ka uusi inimesi ja nagu Eesti 200 on rõhutanud - “pikemat vaadet”. Ja samas oleks kõigil piisavalt põhjust valitsust hoida, sest alternatiiv – EKRE võimule tulemine – on piisavalt jube perspektiiv, et selle ärahoidmise nimel pingutada.

Mina toetaks sellist koalitsiooni Riigikogust väga hea meelega.

Eesti ei pea tingimata astuma sama reha otsa, mis inglased ja ameeriklased ning kuhu on tänaseks tõtanud astuma ka mitmed riigid Euroopas.

Meil on tegelikult vedanud, et meil on teatud ajaline distants brittide referendumi ja USA presidendivalimistega ning võimalus olnud vaadelda, mida populistide õhutusel tehtud otsused reaalselt endaga kaasa toovad.

Britid seisavad silmitsi Brexiti-kaosega, USA pikaajalise kriisiga riigi juhtimises. Eestil on võimalus olla targem ja nutikam ja paista Euroopa kaardil silma riigina, kus terve mõistus võidab.