Kui tahame tervemat Eestit, siis ainult ravijärjekordade lühendamisest ei piisa
Nii kaua kui ma mäletan, on erakonnad enne valimisi alati lubanud lühendada ravijärjekordi. Need peaks praeguseks juba olema kaotatud, kuid muidugi ei ole. Ravijärjekordade lühendamine on ülioluline, kuid meie tervis ja oodatav eluiga sõltub päris kindlasti ka paljudest muudest teguritest. Kui tahame elada tervemini ja kauem, siis peame tervishoidu õppima nägema palju laiemalt ning mõistma, kuidas inimeste individuaalsed valikud on mõjutatud riikliku ja kohaliku taseme poliitikatest nii sotsiaalvaldkonnas kui näiteks linnaplaneerimises.
Objektiivne näitaja, mille alusel erinevaid riike võrrelda, on keskmine oodatav eluiga, mis Eestis on OECD andmetel 78 eluaastat. Veel kümme aastat tagasi olime Põhjamaade tasemest kaugemal kui täna. Liigume õiges suunas.
Kindlasti tuleb meil suunata rohkem raha tervishoidu. Ravijärjekordade haldamine on segane ja arsti juurde soovivale inimesele keeruline.
Kindlasti on meie tervis tugevalt seotud kogu sotsiaalsüsteemiga. Üks Eesti haiglajuhte ütles hiljuti Postimehele, et pärast väljakirjutamist kukub patsient justkui kaljult alla, sest vajalikke teenuseid ja abi toimetulemiseks lihtsalt ei ole.
Omaette valus küsimus on seotud parandamatute haigetega või lihtsalt eakate inimestega nende eluõhtul.
Eesti Päevaleht kirjutas hiljuti, kuidas tänapäeva meditsiin on toonud kaasa ebaloomulikult pika suremise. Peame palju enam mõtlema ka sellele, kuidas tagada surijatele väärikus ja hingeabi.
Kuid need tervishoiu- ja sotsiaalpoliiitka küsimused on hästi teada. Meie tervis sõltub suuresti sellest, kui palju me magame, kui palju me liigume ja kuidas me toitume.
Sageli arvatakse, et need on individuaalsed valikud, mida poliitika ei mõjuta, kuid individuaalsed valikud ja poliitikavalikud on seotud ja mõjutavad üksteist.
Kui tahame tervemat Eestit, peame mõtlema ka lahendustele, mis jäävad väljaspoole tervishoiu ja arstiabi korraldust.
Mida teha, et me magaksime rohkem ja paremini?
Põhjuseid, miks inimesed ei saa piisavalt magada, on mitmeid: isiklik unehügieen ja harjumused, töökorraldus, mürareostus jne.
Paljud inimesed kas ei oska näha või ei tea seoseid piisava ööune ja tervise vahel. Muide, ka grippi haigestumine on kaks korda tõenäolisem, kui oleme magamata.
Riik ei saa minna inimesi õpetama, et nad peaksid 2-3 tundi enne uinumist panema helendavate ekraanidega elektroonikaseadmed kõrvale. Kuid võimalik on suurendada inimeste, eriti noorte teadlikkust, et ekraanid ei lase meil magada.
Töö- ja koolikorraldus on oluline aspekt. Peame andma töötajatele rohkem vabadust tööaja alguse valikul. Näiteks nagu me tegime Põhja-Tallinna valitsuses.
Riigikogu ööistungid on eeskätt tunnistuseks meie seadusandliku võimu esindajate rumalusest.
Mürareostus on seotud liikluskorraldusega ja planeerimisega.
Kumb häirib öörahu rohkem, kas akna alt mööda sõitev buss, milles on 30 reisijat või sama arv inimesi jaotatuna 1-2-kaupa autodesse? Õnneks on elektriautod märksa vaiksemad kui sisepõlemismootoriga autod. Tulevikus on meie linnad palju vaiksemad.
Terviseradadest ja rattateedest linnaservas ei piisa
Tahaks loota, et terviseradade ja rattateede rajamine meie ühiskonna liikumisharjumustele tulnud kasuks. Järgmise sammuna peame mõistma, et kogu linnaruum peab toetama eeskätt jala, ühistranspordi või rattaga liikumist.
Inimese istuv eluviis on väga suur probleem mitte ainult meil, vaid kõikjal mujal maailmas. Eesti koolilapsed liiguvad värskes õhus vähem kui vangid. Autostumise tõttu ei julge paljud vanemad oma lapsi jala kooli lubada, seega on linnadesisene ja -vaheline logistika kindlasti ka tervisevaldkonna väljakutse.
Autostumine ei ole ainult individuaalsete valikute tulemus. Eesti linnadel on lastud pikka aega areneda selliselt, et auto on suure osa elanike jaoks vältimatu. See on halvendanud elukvaliteeti linnas oluliselt.
Tallinnal on rattastrateegia, mis näeb ette mugava ja ohutu rattateede võrgustiku välja arendamist järgmise kümne aasta jooksul. See on nii tervise kui kliimapoliitika seisukohast üks kõige olulisemaid linna arengudokumente.
Tervislik toitumine on kallis – mida teha?
Suur majanduslik ebavõrdsus tähendab muuhulgas ka seda, et suurele osale elanikkonnast ei ole tervislik toitumine tegelikult taskukohane. Iseäranis keeruline on see eakatele, mistõttu ma kindlasti toetan ka ideed erakorralisest pensionitõusust.
Kuid küsimus on ka selles, kuidas leibkondade kulutused jaotavad. Tulles tagasi autostumise juurde – autokesksete linnade üks probleeme on ka autokulude suur osakaal leibkonna kogukulutustest. Ka väikeauto liising, kindlustamine ja kütus viib leibkonna eelarvest kuni 300 eurot kuus, seega üle 3600 euro aastas. Keskmiselt kulutavad Eesti inimesed kütusele ja sõidukuludele 6% oma sissetulekutest - sama palju kui riietele ja jalatsitele.
Kui meil oleks paremad lahendused alternatiivsete liikumisviiside näol, oleks leibkondadel ka rohkem vaba raha, mida kasutada tervislikumalt toitumiseks või siis rohkem vaba aega liikumiseks või magamiseks.
Liikumis- ja toitumisinfo perearstilt, mitte YouTube’ist
Tulles tagasi individuaalsete valikute ja poliitikate juurde. Šotimaa perearstid kirjutavad oma klientidele lisaks ravimitele või nende asemel välja ka looduses jalutamist, jagades infot linnuvaatluskohtade ja matkaradade kohta ning juhendades ja suunates inimeste liikumisharjumusi.
Sinna poole peaksime jõudma ka meie, et inimene ei pöörduks perearsti poole alles haigena, vaid varem – et saada tõenduspõhist teavet ja nõuandeid nii toitumise kui liikumise kohta.
Selleks on vaja aega. Täna perearstidel seda aega lihtsalt ei ole. Sellepärast on oluline tervishoiu valdkonda suunata suurem osa maksutulust. Ma ei arva, et me peaksime suurendama kaitsekulutusi. Pigem suurendame tervishoiukulutusi.
Inimesi tuleb üha enam kaitsta ka internetis ja spordisaalides leviva toitumis- ja liikumisalase pseudoteaduse vastu. Palju on lihtsalt ajuvabadust.
Oleks märkimisväärselt parem kui inimene saaks õigeid teadmisi oma perearstilt.
Kokkuvõtteks
Riik saab inimeste tervise parandamiseks palju ära teha. Poliitikal on oluline roll. Oluline on näha laiemat pilti ja mõista seoseid, mis on näiteks linnaplaneerimise ja inimeste oodatava eluea vahel.
Kindlasti tuleb meil suunata rohkem raha tervishoidu. Ravijärjekordade haldamine on segane ja arsti juurde soovivale inimesele keeruline.
Kindlasti on meie tervis tugevalt seotud kogu sotsiaalsüsteemiga. Üks Eesti haiglajuhte ütles hiljuti Postimehele, et pärast väljakirjutamist kukub patsient justkui kaljult alla, sest vajalikke teenuseid ja abi toimetulemiseks lihtsalt ei ole.
Omaette valus küsimus on seotud parandamatute haigetega või lihtsalt eakate inimestega nende eluõhtul.
Eesti Päevaleht kirjutas hiljuti, kuidas tänapäeva meditsiin on toonud kaasa ebaloomulikult pika suremise. Peame palju enam mõtlema ka sellele, kuidas tagada surijatele väärikus ja hingeabi.
Kuid need tervishoiu- ja sotsiaalpoliiitka küsimused on hästi teada. Meie tervis sõltub suuresti sellest, kui palju me magame, kui palju me liigume ja kuidas me toitume.
Sageli arvatakse, et need on individuaalsed valikud, mida poliitika ei mõjuta, kuid individuaalsed valikud ja poliitikavalikud on seotud ja mõjutavad üksteist.
Kui tahame tervemat Eestit, peame mõtlema ka lahendustele, mis jäävad väljaspoole tervishoiu ja arstiabi korraldust.
Mida teha, et me magaksime rohkem ja paremini?
Põhjuseid, miks inimesed ei saa piisavalt magada, on mitmeid: isiklik unehügieen ja harjumused, töökorraldus, mürareostus jne.
Paljud inimesed kas ei oska näha või ei tea seoseid piisava ööune ja tervise vahel. Muide, ka grippi haigestumine on kaks korda tõenäolisem, kui oleme magamata.
Riik ei saa minna inimesi õpetama, et nad peaksid 2-3 tundi enne uinumist panema helendavate ekraanidega elektroonikaseadmed kõrvale. Kuid võimalik on suurendada inimeste, eriti noorte teadlikkust, et ekraanid ei lase meil magada.
Töö- ja koolikorraldus on oluline aspekt. Peame andma töötajatele rohkem vabadust tööaja alguse valikul. Näiteks nagu me tegime Põhja-Tallinna valitsuses.
Riigikogu ööistungid on eeskätt tunnistuseks meie seadusandliku võimu esindajate rumalusest.
Mürareostus on seotud liikluskorraldusega ja planeerimisega.
Kumb häirib öörahu rohkem, kas akna alt mööda sõitev buss, milles on 30 reisijat või sama arv inimesi jaotatuna 1-2-kaupa autodesse? Õnneks on elektriautod märksa vaiksemad kui sisepõlemismootoriga autod. Tulevikus on meie linnad palju vaiksemad.
Terviseradadest ja rattateedest linnaservas ei piisa
Tahaks loota, et terviseradade ja rattateede rajamine meie ühiskonna liikumisharjumustele tulnud kasuks. Järgmise sammuna peame mõistma, et kogu linnaruum peab toetama eeskätt jala, ühistranspordi või rattaga liikumist.
Inimese istuv eluviis on väga suur probleem mitte ainult meil, vaid kõikjal mujal maailmas. Eesti koolilapsed liiguvad värskes õhus vähem kui vangid. Autostumise tõttu ei julge paljud vanemad oma lapsi jala kooli lubada, seega on linnadesisene ja -vaheline logistika kindlasti ka tervisevaldkonna väljakutse.
Autostumine ei ole ainult individuaalsete valikute tulemus. Eesti linnadel on lastud pikka aega areneda selliselt, et auto on suure osa elanike jaoks vältimatu. See on halvendanud elukvaliteeti linnas oluliselt.
Tallinnal on rattastrateegia, mis näeb ette mugava ja ohutu rattateede võrgustiku välja arendamist järgmise kümne aasta jooksul. See on nii tervise kui kliimapoliitika seisukohast üks kõige olulisemaid linna arengudokumente.
Tervislik toitumine on kallis – mida teha?
Suur majanduslik ebavõrdsus tähendab muuhulgas ka seda, et suurele osale elanikkonnast ei ole tervislik toitumine tegelikult taskukohane. Iseäranis keeruline on see eakatele, mistõttu ma kindlasti toetan ka ideed erakorralisest pensionitõusust.
Kuid küsimus on ka selles, kuidas leibkondade kulutused jaotavad. Tulles tagasi autostumise juurde – autokesksete linnade üks probleeme on ka autokulude suur osakaal leibkonna kogukulutustest. Ka väikeauto liising, kindlustamine ja kütus viib leibkonna eelarvest kuni 300 eurot kuus, seega üle 3600 euro aastas. Keskmiselt kulutavad Eesti inimesed kütusele ja sõidukuludele 6% oma sissetulekutest - sama palju kui riietele ja jalatsitele.
Kui meil oleks paremad lahendused alternatiivsete liikumisviiside näol, oleks leibkondadel ka rohkem vaba raha, mida kasutada tervislikumalt toitumiseks või siis rohkem vaba aega liikumiseks või magamiseks.
Liikumis- ja toitumisinfo perearstilt, mitte YouTube’ist
Tulles tagasi individuaalsete valikute ja poliitikate juurde. Šotimaa perearstid kirjutavad oma klientidele lisaks ravimitele või nende asemel välja ka looduses jalutamist, jagades infot linnuvaatluskohtade ja matkaradade kohta ning juhendades ja suunates inimeste liikumisharjumusi.
Sinna poole peaksime jõudma ka meie, et inimene ei pöörduks perearsti poole alles haigena, vaid varem – et saada tõenduspõhist teavet ja nõuandeid nii toitumise kui liikumise kohta.
Selleks on vaja aega. Täna perearstidel seda aega lihtsalt ei ole. Sellepärast on oluline tervishoiu valdkonda suunata suurem osa maksutulust. Ma ei arva, et me peaksime suurendama kaitsekulutusi. Pigem suurendame tervishoiukulutusi.
Inimesi tuleb üha enam kaitsta ka internetis ja spordisaalides leviva toitumis- ja liikumisalase pseudoteaduse vastu. Palju on lihtsalt ajuvabadust.
Oleks märkimisväärselt parem kui inimene saaks õigeid teadmisi oma perearstilt.
Kokkuvõtteks
Riik saab inimeste tervise parandamiseks palju ära teha. Poliitikal on oluline roll. Oluline on näha laiemat pilti ja mõista seoseid, mis on näiteks linnaplaneerimise ja inimeste oodatava eluea vahel.