Juhin tähelepanu, et antud postitus ilmub identsena nii eesti kui vene keeles, et mitte keegi ei saaks mind süüdistada erinevas keeles eri sõnumite kasutamises enne valimisi. Need on minu seisukohad ja neist ma ei tagane.

Kuna venekeelse hariduse tuleviku küsimus on üks nende valimiste kõige olulisematest sõlmpunktidest, siis väärib see eraldi kommentaari.

Mulle ei meeldi praeguse olukorra juures kaks asja:

Eestlased räägivad, mida teha “nende venelastega, kes meil siin elavad”

Esiteks see, et kogu debatt toimub hetkel peamiselt eestlaste vahel ning täielikult on sellesse kaasamata vene kogukond.

Ma ei ole kohanud üheski suuremas meediaväljaandes korralikku käsitlust sellest, millised on tänaste ja tulevaste lapsevanemate ootused, mida arvavad võimalikust reformist vene koolide tänased õpetajad ja juhid. 

Samuti ei näe ma enamike Eesti poliitikute sõnavõttudes ja arvamusavaldustes mingit huvi selle vastu, kuidas suhtuvad nende reformikavadesse inimesed, keda see kõige enam puudutab.

Kutsun austatud kolleege ja partnereid kõigist Eesti erakondadest silmas pidama ka seda, kuidas see debatt siin elava vene kogukonna silmis välja näeb – eestlased arutavad jälle seda, mida teha “nende venelastega" siin.

Head sõbrad, nii ei saa seda reformi mitte mingil juhul teha. See viib väga suure konfliktini Eesti ühiskonnas.

Nagu olen korduvalt varem öelnud: mina ei toeta vene kooli reformikava, millele ei ole esmalt saadud toetust vene kogukonnas.

Kui Tartu külje alla ei tohtinud tarlaste vastuseisu tõttu rajada tselluloositehast, siis samamoodi ei tohi siinse vene kogukonna nõusolekuta lõpetada Eestis venekeelse hariduse andmist.

Ka vene kogukond on osa meie riigist ja meie rahvast ning ka neil on samasugune õigus nagu kõigil teistel oodata, et nende arvamusega arvestatakse ja neid kuulatakse. Me räägime lastest ja nende tulevikust. Midagi kallimat ja olulisemat neile peredele ei ole.

Kuhu me kiirustame?

Teiseks ei meeldi mulle sugugi see, et paremerakondadel nagu Reformierakond ja Eesti 200 ning Isamaa, rääkimata paremäärmuslastest EKRE-s on järsku tohutult kiire. Kes lubab üleminekut nelja, kes viie aastaga.

Head inimesed, muidugi on võimalik ka see, et Eesti algatab 2019. aasta kevadel kosmoseprogrammi ja aastaks 2022 maanduvad esimesed eestlased Kuul, aga ka see on tõenäolisem kui kogu Eesti haridussüsteemi viimine ükskeelseks nelja aastaga!

Mitte ükski vene koolide reformi kavandav erakond ei tea täna, mida nad täpselt tahavad. Või siis ei oska seda arusaadavalt selgitada.

Kui isegi osaliselt eestikeelsele õppele üleminekut ainult gümnaasiumiastmes ei suutnud Eesti Vabariik heal tasemel tagada ja korraldada, siis kõigis vene koolides ja lasteaeadades täielikult eesti keelele üleminek on kordades keerulisem väljakutse.

Meil on vaja teha kõvasti rohkem mõttetööd, enne kui saame midagi otsustada.

Ühtsem Eesti on kõigile kasulikum

Tahan lõpetuseks rõhutada ka seda, et ma ei räägi seda sellepärast, et soovin apelleerida venekeelsele valijaskonnale Kristiines, Haaberstis ja Põhja-Tallinnas.

Näen, et mind toetavad nii eestlased kui mitte-eestlased üsna võrdsel määral. Uue põlvkonna poliitikuna usun, et peame leidma võimaluse ületada rahvuste vahelised vastuolud Eestis, et minna edasi ühtse ja tugeva Eestina.

Valimiste eelne aeg on hüsteeriline, mõned poliitikud lähevad täiesti hulluks. Olen mures, et peale valimisi on nad iseenda hulluks minemise ohvrid ja hakkavad rumala peaga antud lubadusi iga hinna eest ellu viima.

Mitte midagi ei juhtu kui me vene koolide küsimuses jätkame rahulikku ja mõistlikku debatti peale valimisi, võtame aja, et tegelikult kaasata ka vene kogukond ning püüame riigina leida lahendusi, mis sobivad nii eestlastele, venelastele kui kõigile teistele ja riigile tervikuna.

PS

Leian, et koolide kiskumine valimiskampaaniasse on alatu. Linnaosade vanemaid on traditsiooniliselt palutud oma piirkonna koolide aktustele. Ka sel aastal kutsusid mitmed Põhja-Tallinna koolid mind vabariigi aastapäeva auks korraldatavatele pidulikele aktustele. Leidsime siiski, et valimiste eelsel ajal võidakse ka aktusel osalemist käsitleda kui valimisteeelset agitatsiooni. Seetõttu loobusin aktustel osalemisest ning minu asetäitja Julianna Jurtšenko läks aktustele minu asemel. Suur oli minu üllatus, kui ta mainis, et kohtas ühes Põhja-Tallinna vene koolis välisminister Sven Mikserit, kes samuti kandideerib Põhja-Tallinna, Kristiine ja Haabersti valimisrindkonnas. Huvitav, eksole, et just enne valimisi leiab välisminister selle aja, et oma ringkonna koole külastada.