Olukord Londonis: keegi ei tea, mis saab homme – rääkimata sellest, mis saab kuu aja pärast või järgmisel aastal
Briti parlamendi ees on Brexiti pooldajatest ning vastastest meeleavaldajaid. Parlament ise on ümber piiratud relvastatud politseinikest. Majas aga räägitakse kõikjal ainult ühel teemal – mitte enam Brexitist, vaid valimistest.
Kuigi lennukid lendavad, metroo sõidab ja linnas on palju turiste, on kolmandat aastat lõputut Brexiti-palavikku põdev London kuidagi väsinud ja tujutu.
Parlamendihoone ja valitsusasutuste kvartalis kiirel sammul ringi liikuvate valitsusametnike nägudel peegeldub tülpimus ja väsimus. Peaministri büroo ja residentsi esisel tänaval on hooletult paigutatud inetuid halle ajutisi piirdeid rahvahulkade ohjeldamiseks ja suunamiseks, mille vahel vedeleb protestijate lendlehti ja turistide ära visatud plastikpudeleid. Nagu oleks ka koristajad käega löönud ja ootavad, mis saab.
Kui erakorralistes valimistes kokku lepitakse, siis on nende tulemust on väga raske ennustada. Vähestel on usku, et see olukorda mingi lõpliku selguse toob.
See, et Johnson võib tahta erakorralisi valimisi, oli teada ammu. Küsimus on pikalt olnud selles, kas need toimuvad enne või pärast Ühendkuningriigi lahkumist Euroopa Liidust. Hetkel tundub, et esmalt korraldatakse valimised, siis alles leiab lahenduse Brexiti küsimus.
Kahtlematult saab Farage valijaid üles kihutada ka sellega, et Brexitit üritatakse nurjata ning ainult „tõeliste Brexiti-pooldajate“ poolt hääletamine kindlustab, et rahvahääletuse tulemusi ei saa eitada ning Suurbritannia tõesti lahkub EL-ist.
Sellega on seletatav Johnsoni mõneti äärmuslik retoorika. Ta ei saa jätta enda erakonna valijate kõige Brexiti-meelsemat äärt Farage’ile.
Kui Brexit oleks juba otsustatud, siis ei oleks Farage’i parteil enam mingit mõtet.
Liberaalide seisukoht on väga selge – nemad pooldavad uut referendumit ning tahavad, et Ühendkuningriik jääks Euroopa Liitu. Leiboristide hulgas on erineva arvamusega poliitikuid ning tööpartei partei liidri Jeremy Corbyni kohta on teada, et ta on pigem euroskeptik kui euroentusiast.
On juhitud tähelepanu, et Corbyni toetusnumbrid ei ole kiita. Corbyni juhtimisel tegid leiboristid eelmisel korral tugeva tulemuse, aga seda nõrga peaministri Theresa May vastu – Boris Johnsoni näol on konservatiividel oluliselt karismaatilisem liider.
Kuidas lõpuks läheb, seda ei tea mitte keegi.
Nii võib valimiste järgselt kujuneda olukord, kus parlamendis endiselt ei ole üksmeelt selles osas, kuidas edasi minna, uued tähtajad aga hakkavad peale suruma ning kogu Brexiti vaidlus jätkub endisel viisil.
Aga muidugi ei ole välistatud ka see, et Johnson suudab Farage’i erakonna neutraliseerida, valimised võita ning britid Euroopa Liidust välja viia.
Eesti jaoks on Brexitist kõrval vähmalat sama oluline küsimus see, milline saab olema uue võimaliku valitsuse kaitsepoliitika ning spetsiifiliselt huvitab meid brittide jätkuv panustamine Euroopa julgeolekusse.
Selles vaates pakuvad konservatiivid muidugi suurimat võimalikku stabiilsust. Praegune julgeolekupoliitika on nende kujundatud ning vaevalt, et nad seda palju muuta tahavad.
Corbyni kohta usuvad mõned, et ta sooviks häid suhteid Venemaaga, selleks mingeid erilisi tingimusi esitamata. Loodan sellest kõigest lähemalt kuulda tööpartei esindajatelt, kellega mul on samuti kavas kohtuda.
Seniks aga pisut pilte meeleavaldajatest Londonis.
Parlamendihoone ja valitsusasutuste kvartalis kiirel sammul ringi liikuvate valitsusametnike nägudel peegeldub tülpimus ja väsimus. Peaministri büroo ja residentsi esisel tänaval on hooletult paigutatud inetuid halle ajutisi piirdeid rahvahulkade ohjeldamiseks ja suunamiseks, mille vahel vedeleb protestijate lendlehti ja turistide ära visatud plastikpudeleid. Nagu oleks ka koristajad käega löönud ja ootavad, mis saab.
Kui erakorralistes valimistes kokku lepitakse, siis on nende tulemust on väga raske ennustada. Vähestel on usku, et see olukorda mingi lõpliku selguse toob.
Kaheparteisüsteemi lõpp?
Suurbritannia kohta öeldakse tavaliselt, et tegemist on „kaheparteisüsteemiga“ ja aastakümneid ongi riiki kordamööda juhtinud üks või teine juhtiv erakond – peaministrid on olnud kas briti konservatiivid (Thatcher, Major, Cameron, May ja Johnson) või siis tööparteist (uuemal ajal vaid Blair ja Brown). Lühikest aega oli võimul konservatiivide koalitsioon liberaalidega, mida eriti hea sõnaga ei mäletata. Eurovalimistel edukaid tulemusi teinud Nigel Farage ei ole siiani suutnud inglise sisepoliitikas kaasa rääkida. Kuid mis saab sel korral?See, et Johnson võib tahta erakorralisi valimisi, oli teada ammu. Küsimus on pikalt olnud selles, kas need toimuvad enne või pärast Ühendkuningriigi lahkumist Euroopa Liidust. Hetkel tundub, et esmalt korraldatakse valimised, siis alles leiab lahenduse Brexiti küsimus.
Kas Farage suudab konservatiivide küljest tüki hammustada?
Brexiti lükkumine valimiste järgsesse aega ei ole konservatiividele ja ametisolevale peaministerile ilmselt kuigi kasulik, sest võimaldab Brexiti partei liidril Nigel Farage’il konservatiivide valijatele öelda: te hääletasite referendumil Brexiti poolt, aga toorid ei suutnud asja ära vormistada. Valige nüüd meid! Meie teeme Brexiti päriselt ära.Kahtlematult saab Farage valijaid üles kihutada ka sellega, et Brexitit üritatakse nurjata ning ainult „tõeliste Brexiti-pooldajate“ poolt hääletamine kindlustab, et rahvahääletuse tulemusi ei saa eitada ning Suurbritannia tõesti lahkub EL-ist.
Sellega on seletatav Johnsoni mõneti äärmuslik retoorika. Ta ei saa jätta enda erakonna valijate kõige Brexiti-meelsemat äärt Farage’ile.
Kui Brexit oleks juba otsustatud, siis ei oleks Farage’i parteil enam mingit mõtet.
Liberaalide võimalus
Brexiti edasi lükkamine ei ole eriti hea uudis ka tööparteile, sest võimaldab Liberaaldemokraatlikul erakonnal omakorda konkureerida nende inimeste toetusele, kes tahaksid, et Brexit jääks sootuks ära.Liberaalide seisukoht on väga selge – nemad pooldavad uut referendumit ning tahavad, et Ühendkuningriik jääks Euroopa Liitu. Leiboristide hulgas on erineva arvamusega poliitikuid ning tööpartei partei liidri Jeremy Corbyni kohta on teada, et ta on pigem euroskeptik kui euroentusiast.
On juhitud tähelepanu, et Corbyni toetusnumbrid ei ole kiita. Corbyni juhtimisel tegid leiboristid eelmisel korral tugeva tulemuse, aga seda nõrga peaministri Theresa May vastu – Boris Johnsoni näol on konservatiividel oluliselt karismaatilisem liider.
Kuidas lõpuks läheb, seda ei tea mitte keegi.
Nii võib valimiste järgselt kujuneda olukord, kus parlamendis endiselt ei ole üksmeelt selles osas, kuidas edasi minna, uued tähtajad aga hakkavad peale suruma ning kogu Brexiti vaidlus jätkub endisel viisil.
Aga muidugi ei ole välistatud ka see, et Johnson suudab Farage’i erakonna neutraliseerida, valimised võita ning britid Euroopa Liidust välja viia.
Eesti jaoks on Brexitist kõrval vähmalat sama oluline küsimus see, milline saab olema uue võimaliku valitsuse kaitsepoliitika ning spetsiifiliselt huvitab meid brittide jätkuv panustamine Euroopa julgeolekusse.
Selles vaates pakuvad konservatiivid muidugi suurimat võimalikku stabiilsust. Praegune julgeolekupoliitika on nende kujundatud ning vaevalt, et nad seda palju muuta tahavad.
Corbyni kohta usuvad mõned, et ta sooviks häid suhteid Venemaaga, selleks mingeid erilisi tingimusi esitamata. Loodan sellest kõigest lähemalt kuulda tööpartei esindajatelt, kellega mul on samuti kavas kohtuda.
Seniks aga pisut pilte meeleavaldajatest Londonis.