Majanduse päästeplaani kõrvale on kiireimas korras vaja sotsiaalseid kriisimeetmeid
Viimased nädalad on suur osa Eesti inimesi peamiselt tegelenud nende muredega, mis on seotud eriolukorra ootamatu kehtestamisega. Oli ostupaanika, koolid läksid üle koduõppele, paljud töötavad kodunt, kehtivad liikumispiirangud, piirid on kinni. Apteekidest ei saa maske, need on kallid. Liigub versioon, et lennukitega Eestisse toodud maskid, mida võttis pidulikult vastu kaks ministrit, ei vasta mingitele standarditele. Kuid need on tänased mured. Homsed mured tunduvad olevat palju hullemad.
Eesti Pank ennustab, et Eesti majanduslangus jääb vahemikku 6-14%. Millest tuleb nii suur erinevus prognooside vahel? Peamiselt sellest, et ei ole teada, kui kaua püsivad piirangud Eestis ja mujal. Kui mai alguseni, siis kukub majandus 6%. Kui augusti alguseni, siis 14%. Muide, Eesti Panga nõukogu esimees arvab, et 14% on pigem optimistlik prognoos. Rahandusministeerium prognoosib 8% majanduslangust.
Olnemata sellest kui suureks kujuneb tegelik kukkumine, igal juhul on selge, et algab väga keeruline aeg väga paljudele Eesti inimestele. Koondamine on juba alanud ja kogub hoogu. Perede sissetulekud vähenevad, paljud sattuvad raskustesse. Valitsuse abi ettevõtetele jäi hiljaks.
Olgem realistid, riigil ei ole enam võimalik majanduslangust ära hoida. Sellises olukorras tuleb teha valikuid – keda toetada ja kuidas toetada. Neid valikuid tuleb teha ratsionaalselt ja külmavereliselt. Tuleb unustada reitingud ja valimised. Sõimata saavad poliitikud lähitulevikus igal juhul kohutavalt palju. Praegu on vaja juhtida.
Kriisi esimestel nädalatel on Jüri Ratase juhitud valitsus olnud segaduses ja aeglane. Miks? EKRE paremäärmuslike populistidega sõlmitud valitsusliit oli täielik lollus juba eelmisel kevadel. Tänavusel kriisikevadel läheb see meile kõigile kohutavalt kalliks maksma.
Meil tuleb algavaks kriisiks hakata valmistuma nüüd ja kohe. Mida valitsus ei tee ja mida ta peaks tegema?
Riigikogu menetleb lisaeelarvet, milles on teatud lahendused ettevõtluse ja majanduse jaoks. Nõustun väikeste ja keskmiste ettevõtete esindusorganisatsiooniga EVEA – praegused meetmed on ebapiisavad ja ei toeta piisavalt ettevõtteid, kes on eriolukorra tõttu sattunud kriitilisse olukorda.
Ettevõtluse ja majanduse toetamise kõrval on vaja väga kiiresti töötada välja tõhusad ja täpselt sihitud sotsiaalsed meetmed. Just sel põhjusel pakkusimegi kolleegidega sotsiaaldemokraatliku erakonna fraktsioonist välja oma nägemuse kriisimeetmetest – kokku 25 ettepanekut, kuidas toetada Eesti inimesi – eeskätt lastega peresid ja eakaid.
Toon välja neist kõige olulisemad.
Esiteks, kodulaenumaksetega raskustesse sattunud peredele tuleb tagada aastane laenupuhkus.
Teiseks, kooliealiste lastega peredele tuleb maksta erakorralist 500 eurost toetust ühe lapse kohta, et hüvitada perele koduõppele üleminekuga seoses tehtud erakorralised kulud.
Olnemata sellest kui suureks kujuneb tegelik kukkumine, igal juhul on selge, et algab väga keeruline aeg väga paljudele Eesti inimestele. Koondamine on juba alanud ja kogub hoogu. Perede sissetulekud vähenevad, paljud sattuvad raskustesse. Valitsuse abi ettevõtetele jäi hiljaks.
Olgem realistid, riigil ei ole enam võimalik majanduslangust ära hoida. Sellises olukorras tuleb teha valikuid – keda toetada ja kuidas toetada. Neid valikuid tuleb teha ratsionaalselt ja külmavereliselt. Tuleb unustada reitingud ja valimised. Sõimata saavad poliitikud lähitulevikus igal juhul kohutavalt palju. Praegu on vaja juhtida.
Kriisi esimestel nädalatel on Jüri Ratase juhitud valitsus olnud segaduses ja aeglane. Miks? EKRE paremäärmuslike populistidega sõlmitud valitsusliit oli täielik lollus juba eelmisel kevadel. Tänavusel kriisikevadel läheb see meile kõigile kohutavalt kalliks maksma.
Meil tuleb algavaks kriisiks hakata valmistuma nüüd ja kohe. Mida valitsus ei tee ja mida ta peaks tegema?
Riigikogu menetleb lisaeelarvet, milles on teatud lahendused ettevõtluse ja majanduse jaoks. Nõustun väikeste ja keskmiste ettevõtete esindusorganisatsiooniga EVEA – praegused meetmed on ebapiisavad ja ei toeta piisavalt ettevõtteid, kes on eriolukorra tõttu sattunud kriitilisse olukorda.
Ettevõtluse ja majanduse toetamise kõrval on vaja väga kiiresti töötada välja tõhusad ja täpselt sihitud sotsiaalsed meetmed. Just sel põhjusel pakkusimegi kolleegidega sotsiaaldemokraatliku erakonna fraktsioonist välja oma nägemuse kriisimeetmetest – kokku 25 ettepanekut, kuidas toetada Eesti inimesi – eeskätt lastega peresid ja eakaid.
Toon välja neist kõige olulisemad.
Esiteks, kodulaenumaksetega raskustesse sattunud peredele tuleb tagada aastane laenupuhkus.
Teiseks, kooliealiste lastega peredele tuleb maksta erakorralist 500 eurost toetust ühe lapse kohta, et hüvitada perele koduõppele üleminekuga seoses tehtud erakorralised kulud.
Kolmandaks, üle Eestimaa tuleb alatiseks kaotada lasteaedade kohatasu.
Neljandaks, tuleb eriolukorras hüvitada hooldekodukoha maksumuse ja pensioni vahe ning maksta üksinda elavatele eakatele mõeldud toetus sel aastal välja kaks korda – kevadel ja sügisel.
Viiendaks, eakatele tuleb tagada kindlus tuleviku suhtes – suuremad erakonnad peavad selgelt välja ütlema, et pensione kärpima ei hakata. Kui majandusolukord tulevikus paraneb minnakse erakorralise pensionitõusuga edasi.
Kuuendaks, hüvitisi tuleb maksta ka käsundus- ja töövõtulepingu alusel töötajatele, FIE-dele ning osaühingute juhatuste liikmetele.
Need ja teised kriisimeetmed on vajalikud selleks, et hoida meie inimesi, meie peresid ja kaitsta neid kodude kaotuse eest ning tagada kriisi üle elamiseks vajalik solidaarsus ja ühiskonna sidusus.
Kas need ettepanekud viiakse ellu? Vaatame. Populistid ei soovi kuulata kedagi peale iseenda, kuid praegu on erakordne aeg ja see nõuab kõigi ettepanekute arutamist. Valitsus võiks üksinda abitult edasi pusimise asemel hakata kuulama eksperte, teadlasi ja kõiki teisi, kellel on häid mõtteid.
Olgem ausad nii majanduse-, rahanduse kui ka sotsiaalküsimustes on aastatega kogunenud tarkust ja kogemusi opositsioonis päris palju. Miks mitte seda potentsiaali kriisi lahendamisel rakendada?
Soome peaminister on kaasanud riigi kriisijuhtimisse kõik Soome suurimad erakonnad. Ka Winston Churchill juhtis Teises Maailmasõjas kõiki briti parteisid ühendavat ühtsusvalitsust. Mõni ütleks muidugi, et Ratas pole niivõrd Churchill kui Chamberlain. Ka selles on oma tõde.
Neljandaks, tuleb eriolukorras hüvitada hooldekodukoha maksumuse ja pensioni vahe ning maksta üksinda elavatele eakatele mõeldud toetus sel aastal välja kaks korda – kevadel ja sügisel.
Viiendaks, eakatele tuleb tagada kindlus tuleviku suhtes – suuremad erakonnad peavad selgelt välja ütlema, et pensione kärpima ei hakata. Kui majandusolukord tulevikus paraneb minnakse erakorralise pensionitõusuga edasi.
Kuuendaks, hüvitisi tuleb maksta ka käsundus- ja töövõtulepingu alusel töötajatele, FIE-dele ning osaühingute juhatuste liikmetele.
Need ja teised kriisimeetmed on vajalikud selleks, et hoida meie inimesi, meie peresid ja kaitsta neid kodude kaotuse eest ning tagada kriisi üle elamiseks vajalik solidaarsus ja ühiskonna sidusus.
Kas need ettepanekud viiakse ellu? Vaatame. Populistid ei soovi kuulata kedagi peale iseenda, kuid praegu on erakordne aeg ja see nõuab kõigi ettepanekute arutamist. Valitsus võiks üksinda abitult edasi pusimise asemel hakata kuulama eksperte, teadlasi ja kõiki teisi, kellel on häid mõtteid.
Olgem ausad nii majanduse-, rahanduse kui ka sotsiaalküsimustes on aastatega kogunenud tarkust ja kogemusi opositsioonis päris palju. Miks mitte seda potentsiaali kriisi lahendamisel rakendada?
Soome peaminister on kaasanud riigi kriisijuhtimisse kõik Soome suurimad erakonnad. Ka Winston Churchill juhtis Teises Maailmasõjas kõiki briti parteisid ühendavat ühtsusvalitsust. Mõni ütleks muidugi, et Ratas pole niivõrd Churchill kui Chamberlain. Ka selles on oma tõde.