Ma mõistan, mis oli Reformierakonna kontori eesmärk, kui nad koostasid ja avaldasid Kaja Kallase nimel teksti “7 vastamata küsimust Keskerakonna musta raha skandaalis”. 

Selle eesmärk on asetada Reformierakond justkui nõudliku kõrvaltvaataja rolli, kes küsib “Mis teil seal Keskerakonnas toimub?”. Aga Reformierakonnal ei ole kahjuks sellist positsiooni ega usaldusväärsust Eesti ühiskonnas.

Ma arvan, et igale hästi informeeritud ajakirjanikule, aga ka vähegi oma peaga mõtlevale inimesele on tänaseks täiesti selge, et kõigil suurematel ja pikemat aega poliitikas olnud erakondadel on põhjust oma mineviku pärast piinlikkust tunda.

Eesti on väike, inimesed räägivad.

Võimalik, et kõige rohkem teab erakondade rahastamisest Steven-Hristo Evestus ja tema kolleegid prokuratuuris ja kaitsepolitseis, kes on teinud suure töö, et seda olukorda muuta ja muide – see on neil ka suuresti korda läinud. 

Suurim erinevus Keskerakonna ja Reformierakonna vahel seisneb selles, et Keskerakonna puhul on suuremad asjad kindlasti avalikkusele teada ja erakond on tõmmanud joone oma mineviku ja tänase päeva vahele.

Kes sellest joonest on üle astunud (nt Sõle spordikeskuse juhataja Toomas Ristlaan), on ennast kiirelt avastanud väljaspool erakonda. 

Reformierakond ei ole oma minevikule silma vaadanud. Nende kapid on endiselt luukeresid täis.

Avalikkus teab tühist osa sellest, mis on toimunud.

Rain Rosimannuse Liberalismi Akadeemia, Tallinna Sadama kaasus või Vjatšeslav Leedolt "poliitilise toetuse" eest raha nõudmine, mis tuletas kõigile kohe meelde Eesti Raudtee tagasiostu eest Reformierakonnale miljoni eurose annetuse küsimine.

Ja muidugi kõik need Reformierakonna juhtivad poliitikud, kes annetasid erakonnale raha, mille päritolu kohta nad ei suutnud prokuratuurile anda usutavaid selgitusi.

Nii Kristen Michal kui Hanno Pevkur on olnud nende asjadega seotud, kuid on täna Reformierakonna üldnimekirjas kõrgetel kohtadel – Pevkur neljas, Michal kuues.

Kaja Kallas teab hästi, et Kristen Michalit tuleks igasuguse sisemise eetika puudumise tõttu avalikust rahast eemal hoida aegade lõpuni, kuid Pevkuri mahavõtmiseks tehtud faustiliku kokkuleppe tulemusel on Kallas erakonna esimees ning Michal Kristiine, Haabersti ja Põhja-Tallinna esinumber - üsna kindlasti järgmises Riigikogus.

Reformierakonna nimekirja vaadates torkab kõrgel 14. kohal silma ka Eerik-Niiles Kross, kelle kohta võiks meelde tuletada Andrus Ansipi omaaegset avaldust, et tema küll seda inimest ei usaldaks. Andrus Ansip endise peaministrina oli küllap paremini informeeritud, kui saab avalikult rääkida - miks tema enda erakond teda kuulda ei ole võtnud, mina ei tea - õigemini ilmselt tean. Kõik teavad.   

Paljud Eesti inimesed imestasid, kui Taavi Rõivas sai Reformierakonna peaministriks, kuid hiljem saime me teada, et selles võis teatud rolli mängida üks kaubanduskeskus Põhja-Tallinnas jne jne jne jne jne jne.

Kuhu ma tahan jõuda, on see, et Kaja ja Reformierakonna kontor peaksid mõistma, et neil küll ei ole erilist mõtet tulla valimiste-eelsesse debatti küsimustega selle kohta, kuidas erakondi on rahastatud, sest selles võrdluses ei paista absoluutselt mitte keegi hea välja.

See ei tähenda seda, et me ei peaks nendest asjadest rääkima. Kahtlemata peame, ühiskonnal on õigus väga täpselt teada, milline on olnud Eesti poliitiline kultuur tegelikult. 

Kaja Kallas mainis minu seotust ühe Tallinna linna poolt tellitud kampaania tootmisega, mida prokuratuur luges erakonna reklaamiks ja millega seoses esitati mulle kahtlustus ja mis lõppes kokkuleppega.

Jah, ma tegingi siin vea. Oleksin kindlasti pidanud olema targem. Ma võtan selle eest täielikult vastutuse. 

Lõpetuseks - usun, et Eesti inimesed ja avalikkus on ammu teinud omad järeldused nii Reformierakonna kui Keskerakonna kui erakondade rahastamise kohta tervikuna. 

Reformierakond on oma seekordse valimiskampaania ehitanud üles minevikule. Ma mõistan seda. Minevikus olid nemad võimul, juhtisid arvamusküsitlustes ja said Edgar Savisaarele vastandudes hääli. 

Kuid sel korral on olukord teine - nad on opositsioonis, teisel kohal arvamusküsitlustes ning Edgar Savisaar ei kandideeri nendel valimistel. 

Sellest ka paanika ja vastuoluliste sõnumitega kampaania.