Eesti ei tohi leppida keskpärasusega!
Eesti valitsuse hakkamasaamist praeguses julgeolekukriisis on osa meediast kiitnud taevani, kuid põgenike vastuvõtu segane korraldus on paraku märk sellest, et me ei ole eelmistest kriisidest õppinud ja juhtimine on jätkuvalt väga nõrk. See on ohtlik ja me ei saa seda endale lubada. Eesti ei tohi leppida keskpärasusega.
Kui ma ei eksi, siis oli see minu väga austatud ametikaaslane professor Mihhail Lotman, kes ütles ühes Riigikogu arutelus, et Eesti jaoks on kaks aastat tagasi alanud kroonviiruse kriis mingis mõttes kui õppus - pidades silmas, et tulevikus võib midagi veel palju tõsisemat juhtuda julgeoleku valdkonnas ja seetõttu on oluline õppida nendest vigadest, mida teeme kroonviiruse kriisi ajal. Õppinud me kahjuks ei ole.
Kroonviiruse kriisile reageeriti hilinenult. Kui esimeses laines või seda veel põhjendada kogu olukorra uudsusega, siis järgmistes lainetes oli järjestikuste valitsuste suutmatus pakkuda ühiskonnale kindlustunnet ning selget strateegilist juhtimist juba puhtalt poliitiliste liidrite juhiomaduste ja -oskuste probleem.
Vaktsineerimise eesmärke me täita ei suutnud ja tänaseks oleme sellele käega löönud. Minister, kes ilmselgelt oma valdkonna juhtimisega hakkama ei saanud ja ei saa, on endiselt ametis.
Siis tuli energiahindade kriis, mille kohta esimesed märgid ilmnesid juba eelmisel sügisel. Sotsiaaldemokraadid lõid Riigikogus häirekella juba septembrist alates, kuid valitsus ei võtnud midagi sisulist ette, kuni olukord väljus talvel kontrolli alt.
Siis loodi kiiruga toetusskeem, mis ei hakanudki tööle. Sellele loodi omakorda täiendavalt teine ajutine toetusskeem. Mingeid erilisi edusamme tastuvenergia võimuste loomise kiirendamisel seni ei ole olnud. Jälle ei suudetud juhtida.
Praeguses julgeolekukriisis on osa meediast kiitnud valitsust taevani, kuid põgenike vastuvõtmisel üles näidatud segadus on ju väga kõnekas.
Esiteks, jälle hakati küsimusega tegelema hilinenult. Teiseks, segadust on väga palju ja mis kõige hullem - minu meelest ei mõtle keegi hetkel selle peale, mis saab siis kui põgenike vood Ukrainast siiski veelgi suurenevad. Viimast ei saa sugugi välistada, vaadates seda, kui brutaalselt käitub Ukraina tsiviilisikutega Venemaa.
Eesti oli veel lähiminevikus riik, mis tegi asju ära. Rahareform oli edulugu. Tiigrihüpe oli edulugu. E-riik on edulugu. EL-i ja NATO-ga liitumine oli edulugu. Aga sealt edasi oleme kinni jäänud mingisse keskpärasuse lõksu. Kõik mida teeme, teeme keskpäraselt ja lepime sellega. Meie poliitilised liidrid ei suuda ja ei oska juhtida.
See on tõsine probleem. Eesti ei saa endale keskpärast juhtimist lubada. Meil ei ole seda eksimisruumi, mis on Lääne-Euroopa suurtel riikidel. Järgmised Riigikogu valimised tulevad väga olulised ja väga kriitilised.
Kroonviiruse kriisile reageeriti hilinenult. Kui esimeses laines või seda veel põhjendada kogu olukorra uudsusega, siis järgmistes lainetes oli järjestikuste valitsuste suutmatus pakkuda ühiskonnale kindlustunnet ning selget strateegilist juhtimist juba puhtalt poliitiliste liidrite juhiomaduste ja -oskuste probleem.
Vaktsineerimise eesmärke me täita ei suutnud ja tänaseks oleme sellele käega löönud. Minister, kes ilmselgelt oma valdkonna juhtimisega hakkama ei saanud ja ei saa, on endiselt ametis.
Siis tuli energiahindade kriis, mille kohta esimesed märgid ilmnesid juba eelmisel sügisel. Sotsiaaldemokraadid lõid Riigikogus häirekella juba septembrist alates, kuid valitsus ei võtnud midagi sisulist ette, kuni olukord väljus talvel kontrolli alt.
Siis loodi kiiruga toetusskeem, mis ei hakanudki tööle. Sellele loodi omakorda täiendavalt teine ajutine toetusskeem. Mingeid erilisi edusamme tastuvenergia võimuste loomise kiirendamisel seni ei ole olnud. Jälle ei suudetud juhtida.
Praeguses julgeolekukriisis on osa meediast kiitnud valitsust taevani, kuid põgenike vastuvõtmisel üles näidatud segadus on ju väga kõnekas.
Esiteks, jälle hakati küsimusega tegelema hilinenult. Teiseks, segadust on väga palju ja mis kõige hullem - minu meelest ei mõtle keegi hetkel selle peale, mis saab siis kui põgenike vood Ukrainast siiski veelgi suurenevad. Viimast ei saa sugugi välistada, vaadates seda, kui brutaalselt käitub Ukraina tsiviilisikutega Venemaa.
Eesti oli veel lähiminevikus riik, mis tegi asju ära. Rahareform oli edulugu. Tiigrihüpe oli edulugu. E-riik on edulugu. EL-i ja NATO-ga liitumine oli edulugu. Aga sealt edasi oleme kinni jäänud mingisse keskpärasuse lõksu. Kõik mida teeme, teeme keskpäraselt ja lepime sellega. Meie poliitilised liidrid ei suuda ja ei oska juhtida.
See on tõsine probleem. Eesti ei saa endale keskpärast juhtimist lubada. Meil ei ole seda eksimisruumi, mis on Lääne-Euroopa suurtel riikidel. Järgmised Riigikogu valimised tulevad väga olulised ja väga kriitilised.