Elukallidusest saab üks Riigikogu valimiste põhiteemasid
Olin sel nädalal Mihkel Raua väitlussaates, kus teemaks oli Venemaa agressioon Ukrainas. Saate lõpupoole hakkas EKRE esindaja mingil põhjusel hoopis pikalt rääkima sellest, kuidas teised erakonnad on Eesti rahva rohepöördega paljaks röövinud, energiahinnad on meeletud jne. See ei ole kindlasti juhuslik. Populistidele võib ette heita ühte, teist ja kolmandat, kuid üldiselt on nad päris osavad ära tabama, mis läheb inimestele korda, mis valijaid kõnetab. Hinnatõusudest saab Riigikogu valimistel vähemalt sama oluline teema kui riigikaitse ning kui "peavooluerakonnad" seda ei mõista, siis teevad nad elu populistlikele erakondadele väga lihtsaks.
Statistikaameti viimaste andmete kohaselt kasvasid hinnad aastaga 15,2 protsenti. Kodudesse jõudnud elekter oli 72,1 protsenti, soojusenergia 27,4 protsenti ja torugaas 72 protsenti kallim. Bensiin oli 38,3 protsenti ja diislikütus 53,2 protsenti kallim. Need on numbrid, mida iga Eesti pere, tunneb väga selgelt.
Need on rabavad numbrid.
Suurel osal leibkondadel on hinnatõusudega kohanemiseks vähe valikuid ja seetõttu sattuvad inimesed reaalsetesse raskustesse, millest on väga keeruline välja tulla.
Teatud määral saab oma tarbimist muidugi muuta. Näiteks lükata edasi kestvuskaupade ostmist või muid suuremaid väljaminekuid. Osta odavamaid kaupu või tarbida odavamaid teenuseid. Kuid sageli on võimalused oma kulutusi lühikeses perspektiivis piirata väga kasinad.
On võimalik püüda tulusid suurendada, küsida palka juurde. Mingil määral võib sellega ka edu saavutada praegusel tööturul, kus peamiselt on puudu töökätest, kuid mitte kõigil ja mitte piisaval määral.
Neil, kel on sääste, on võimalik teatud aega elada ka nii, et kulutused ületavad tulusid, kuid suurel osal Eesti inimestel arvestatavaid sääste lihtsalt ei ole.
Mida väiksemad on inimese sissetulekud, seda vähem on tal võimalusi hinnatõusudega kohanemiseks muudatusi teha. Kui 99% sinu tarbimisest läheb esmavajalikele kaupadele ja teenustele (toit, eluase, riided), siis pole väga palju mänguruumi.
Osa leibkondi suudab kohaneda, osad sattuvad raskustesse ja vajavad abi.
Targutamine selle üle, miks hinnad tõusevad või ka arutelud selle üle, kuidas riigi võimalused inimesi aidata on paraku siiski piiratud, ei huvita kindlasti päris arvestavat osa valijatest.
Populistidel on lihtne, olles ise opositsioonis, näidatanäpuga eelkõige praeguse valitsuse poole. Tuim viha õhutamine ja süüdistamine, usutavaid lahendusi pakkumata, on toonud valimistel edu minevikus ja toob ka tulevikus.
Mida peaksid teised erakonnad silmas pidama ja millest lähtuma.
Esiteks, hinnatõusude küsimus peab olema poliitikute töölaual samamoodi nagu sõda Ukrainas. Kui anname ise populistidele võimaluse majandusolukorda kasutades kodupublikut lõhestada ja inimesi üles ässitada, siis ei suurenda see ka julgeolekut.
Teiseks, lahenduste välja pakkumisel ja kommunikeerimisel tuleb kõigele vaatamata olla vastutustundlik. Ei ole mõtet üritada populistide pakkumisi üle trumbata. Küll aga tuleb oma ettepanekuid esitada viisil, mis on inimestele arusaadav ja mõistetav.
Kolmandaks, valdav osa inimesi ei soovi mitte toetusi, vaid seda, et nende palgast oleks võimalik ära elada. Toetuste ja muude ajutiste meetmete kõrval on sama oluline hoida pidevalt fookuses ka meie majanduse konkurentsivõimet laiemalt: riik peab omalt poolt aitama kaasa, et ettevõtluskeskkond soosiks väärtuse loomist, soodustama investeeringute toomist Eestisse ning Eesti ettevõtete laienemist välisturgudele ning toetama innovatsiooni.
Pole mõtet vaiba alla pühkida ka arutelusid selle üle, kuidas muuta maksusüsteemi õiglasemaks ning luua eeldused elutähtsate teenuste - tervishoid, haridus, sotsiaalkaitse - paremaks rahastamiseks ning nende kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamiseks. Tuleviku Eesti peab olema jõukam, aga samas õiglasem ühiskond. Selle võrra oleme tulevikus ka paremini valmis järgmisteks väljakutseteks ja kriisideks, mis kindlasti ei jää tulemata.
Need on rabavad numbrid.
Suurel osal leibkondadel on hinnatõusudega kohanemiseks vähe valikuid ja seetõttu sattuvad inimesed reaalsetesse raskustesse, millest on väga keeruline välja tulla.
Teatud määral saab oma tarbimist muidugi muuta. Näiteks lükata edasi kestvuskaupade ostmist või muid suuremaid väljaminekuid. Osta odavamaid kaupu või tarbida odavamaid teenuseid. Kuid sageli on võimalused oma kulutusi lühikeses perspektiivis piirata väga kasinad.
On võimalik püüda tulusid suurendada, küsida palka juurde. Mingil määral võib sellega ka edu saavutada praegusel tööturul, kus peamiselt on puudu töökätest, kuid mitte kõigil ja mitte piisaval määral.
Neil, kel on sääste, on võimalik teatud aega elada ka nii, et kulutused ületavad tulusid, kuid suurel osal Eesti inimestel arvestatavaid sääste lihtsalt ei ole.
Mida väiksemad on inimese sissetulekud, seda vähem on tal võimalusi hinnatõusudega kohanemiseks muudatusi teha. Kui 99% sinu tarbimisest läheb esmavajalikele kaupadele ja teenustele (toit, eluase, riided), siis pole väga palju mänguruumi.
Osa leibkondi suudab kohaneda, osad sattuvad raskustesse ja vajavad abi.
Targutamine selle üle, miks hinnad tõusevad või ka arutelud selle üle, kuidas riigi võimalused inimesi aidata on paraku siiski piiratud, ei huvita kindlasti päris arvestavat osa valijatest.
Populistidel on lihtne, olles ise opositsioonis, näidatanäpuga eelkõige praeguse valitsuse poole. Tuim viha õhutamine ja süüdistamine, usutavaid lahendusi pakkumata, on toonud valimistel edu minevikus ja toob ka tulevikus.
Mida peaksid teised erakonnad silmas pidama ja millest lähtuma.
Esiteks, hinnatõusude küsimus peab olema poliitikute töölaual samamoodi nagu sõda Ukrainas. Kui anname ise populistidele võimaluse majandusolukorda kasutades kodupublikut lõhestada ja inimesi üles ässitada, siis ei suurenda see ka julgeolekut.
Teiseks, lahenduste välja pakkumisel ja kommunikeerimisel tuleb kõigele vaatamata olla vastutustundlik. Ei ole mõtet üritada populistide pakkumisi üle trumbata. Küll aga tuleb oma ettepanekuid esitada viisil, mis on inimestele arusaadav ja mõistetav.
Kolmandaks, valdav osa inimesi ei soovi mitte toetusi, vaid seda, et nende palgast oleks võimalik ära elada. Toetuste ja muude ajutiste meetmete kõrval on sama oluline hoida pidevalt fookuses ka meie majanduse konkurentsivõimet laiemalt: riik peab omalt poolt aitama kaasa, et ettevõtluskeskkond soosiks väärtuse loomist, soodustama investeeringute toomist Eestisse ning Eesti ettevõtete laienemist välisturgudele ning toetama innovatsiooni.
Pole mõtet vaiba alla pühkida ka arutelusid selle üle, kuidas muuta maksusüsteemi õiglasemaks ning luua eeldused elutähtsate teenuste - tervishoid, haridus, sotsiaalkaitse - paremaks rahastamiseks ning nende kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamiseks. Tuleviku Eesti peab olema jõukam, aga samas õiglasem ühiskond. Selle võrra oleme tulevikus ka paremini valmis järgmisteks väljakutseteks ja kriisideks, mis kindlasti ei jää tulemata.