PIKK LUGU Mis saab abielureferendumist edasi?
Mulle meeldib aeg-ajalt kirjutada pikemaid blogipostitusi, mis lähevad korda ja huvitavad neid inimesi, kes poliitikas toimuvat terasemalt ja mõttega jälgivad. Meedias on viimase nädala aja jooksul palju kirjutatud sellest, et valitsuskoalitsiooni soovitud abielureferendumi läbi viimiseks ei pruugi valitsusel Riigikogus olla piisavalt hääli. Aga mida see täpsemini tähendab, et hääli ei ole? Kui palju hääli on vaja? Kui palju peab veel välja tulema saadikuid, kes ütlevad, et nemad rahvahääletuse läbi viimist ei toeta? Kui referendumi teema on Sulle oluline, siis kutsun üles jälgima ka Facebooki gruppi „Tulge mõistusele. Mingit abielureferendumit ei ole Eestile vaja”
Pildil Imre Sooäär teel ametivannet andma. Foto: Erik Peinar (Riigikogu)
Pildil Imre Sooäär teel ametivannet andma. Foto: Erik Peinar (Riigikogu)
Riigikogus on teatavasti 101 saadikut, kes omakorda jagunevad viie fraktsiooni vahel:
Valitsuserakonnad (56 saadikut)
Keskerakond 25
EKRE 19
Isamaa 12
Opositsioonierakonnad (45 saadikut)
Reformierakond 34
Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni 10
Fraktsioonitud saadikud 1*
*Fraktsioonitu saadik olen mina. Kui keegi ei tea, miks, siis selle kohta saab lähemalt lugeda siit ja siit.
Antud eelnõu puhul on juba tänaseks teada, et osa koalitsioonisaadikuid (Ladõnskaja-Kubits, Kiisler ja Saaremäe) kavatsevad hääletada rahvahääletuse läbi viimise vastu ning üks saadik (Lotman) ei hääleta poolt.
Selle postituse kirjutamise ajal ei ole veel teada, mida teeb Keskerakonna fraktsiooniga liitunud Imre Sooäär ja kuidas ta hääletab. Mõnevõrra skeptilist hoiakut on väljendanud ka Metsoja Isamaast.
Mida üldse hääletatakse?
Rahvahääletuse läbi viimiseks on Riigikogus kolme valitsuserakonna fraktsiooni poolt algatatud “Riigikogu otsuse eelnõu „Rahvahääletuse korraldamine abielu mõiste küsimuses“ 288 OE.
NB! Rõhutan, et selle algatajateks on Eesti Keskerakonna fraktsioon, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja Isamaa fraktsioon, mitte ainult EKRE. Selle rahvaküsitluse korraldamine on nende kolme erakonna ühine poliitika ja soov, mitte ainult EKRE soov.
Eelnõu ja seletuskiri on väga lühikesed ja mahuvad mõlemad ühele A4 lehele. Kuna küsimus on Ratase, Kiige, Seederi, Helmede ja teiste meelest nii oluline, et see rahvahääletusele panna, siis mina oleksin küll oodanud põhjalikku seletuskirja, kus oleks välja toodud, miks sellise küsitluse läbi viimine on vältimatult oluline ja vajalik. Eriti pandeemia ja majanduskriisi ajal. Aga mingit infot selle kohta eelnõu seletuskirjas ei ole.
Riigikogule esitatud eelnõust ei selgu absoluutselt mitte midagi ka selle kohta, mille üle tegelikult hääletatakse. Mis siis saab, kui rahvas ütleb “jah” või rahvas ütleb “ei”? Mis sellele järgneb?
Mis saab eelnõust edasi?
Järgmisel nädalal toimub ilmselt antud eelnõu esimene lugemine ja selle puhul nagu ka edaspidi tuleb lähtuda Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest, kus antud rahvahääletuse läbi viimist eelnõus soovitud kujul käsitleb paragrahv 130 ning teised eelnõude menetlust puudutavad paragrahvid.
Fraktsioonidel on esimesel lugemisel õigus teha ettepanek seaduse tagasi lükkamiseks. Kindlasti selline ettepanek tehakse ja seda ka hääletatakse.
Kui tagasi lükkamise poolt hääletab rohkem saadikuid kui vastu, siis lükatakse eelnõu tagasi, kuid see ei ole väga tõenäoline. Kahel põhjusel:
Siin on huvitav Lotmani positsioon. Tema on öelnud, et ei anna sellele eelnõule oma poolthäält. See ei tähenda, et ta hääletab tagasi lükkamise poolt ega ka seda, et hääletab eelnõu vastu lõpphääletusel.
Muudatusettepanekud ja obstruktsioon
Eelnõu teisel lugemisel toimub eelnõu väga põhjalik arutelu ning sellele järgnevalt vaadatakse läbi laekunud muudatusettepanekud. Muudatusettepaneku esitajal ja fraktsioonidel on õigus nõuda muudatusettepanekute hääletamist.
See annabki opositsioonile võimaluse eelnõu menetlemisel kasutada nn obstruktsioonitaktikat – nõuda oma muudatuste hääletamist, võtta vaheaegu jne.
Kui sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond esitavad väga palju muudatusi ning nõuavad nende kõigi hääletamist, võttes enne hääletust vaheaegu, võtab eelnõu menetlus sedavõrd kaua aega, et otsust ei õnnestu õigeks ajaks vastu võtta.
Ühtlasi ei saa Riigikogu vahepeal menetleda muid küsimusi.
Teadaolevalt ei ole valitsuskoalitsioonil selle vältimiseks hetkel väga head ja toimivat plaani, kuigi seda püütakse kindlasti leida.
Ka sina saad esitada muudatusettepaneku
Sotsiaaldemokraadid muide koguvad ideid muudatusettepanekuteks ja igaüks võib neid teha.
Oma ettepaneku saab edastada nt selle Facebooki postituse kommentaaridesse. Võib pakkuda alternatiivseid küsimusi, nt “Kas Eesti peaks legaliseerima kanepi? Jah/Ei” Aga arvestades valitsuse initsiatiivi absurdsust ja ajuvabadust võib vabalt pakkuda ka küsimusi, millel on meelelahutuslik väärtus. Näiteks: “Kas saab ikka olla “tore õhtu” kui “klubis pole õhku”, nagu Nublu laulu “Mina ka” sõnades väidetakse? Jah/ei”
Pikk tee elnõu vastu võtmiseni
Kui opositsioon võtab kasutusele obstruktsioonitaktika, siis on raske ette ennustada, mis edasi saab.
Mõistlik oleks muidugi, et koalitsioon loobub rahvahääletuse plaanist, sest selle ellu viimine on muutunud võimatuks. Kuid valitsus ei pruugi seda teha. Vähemalt mitte esialgu.
Kui obstruktsioon venib pikaks – näiteks kestab juba mitmendat nädalat, hakkab valitsuskoalitsioon kindlasti süüdistama opositsiooni selles, et raske tervise- ja majanduskriisi ajal on opositsioon geiabielu kaitseks riigis elu seisma pannud ning kriisiga võitlemise blokeerinud.
Hakatakse süüdistama inimeste eludega mängimises. Inimestele räägitakse, et neile vajalikud toetused, arstiabi ja muu elutähtis seisab opositsiooni taga.
Kindlasti võib EKRE tuua oma toetajad Toompeale välja ning kütta üles seninägematu viha opositsioonisaadikute vastu. Ärgem unustagem, mil viisil algas 1930ndatel aastatel Eestis ellu riigile saatuslikuks saanud nn “vaikiv ajastu”.
Üleskäotud õhkkonnas võidakse muidugi teha katse Eesti riigivõimu autoritaarsemaks muutmiseks ning opositsiooni poliitikas osalemise võimaluste piiramiseks, Riigikogu tasalülitamiseks. Valmisolek selleks on kindlasti olemas ja mitte ainult EKRE saadikute poolt.
Kindlasti leidub ka ühiskonnas piisavalt inimesi, kes hakkavad nõudma, et obstruktsioon tuleb lõpetada mistahes vahenditega.
Ei maksa unustada ka seda, kuidas näiteks Ameerika Ühendriikides üheksakümnendate keskpaigas kasutas sarnast taktikat toonane USA esindajatekoja spiiker Newt Gingrich toonase presidendi Bill Clintoni vastu. Lõpuks tundus inimestele siiski just kongressi käitumine ebamõistlik ja poliitiliselt kaotasid obstruktsiooni kasutanud vabariiklased rohkem kui demokraadist president. Mis saab siis kui ka Eestis pöördub avalik arvamus üheselt opositsiooni vastu?
Võimalik lõpphääletus
Kui valitsusel õnnestub mingil viisil opositsiooni vastasseis murda või see ületada, siis jõuab eelnõu lõpuks kolmanda lugemiseni ja alles siis muutub oluliseks see, kuidas saadikud hääletavad.
Teatud seaduste puhul (need on loetletud Põhiseaduse pragrahvis 104) on otsuse vastu võtmiseks vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust – ehk siis vähemalt 51 häält. Kuid selle seaduse vastu võtmiseks piisab lihtsalt poolthäälte enamusest. Ehk siis peab poolt hääletama rohkem saadikuid kui hääletab vastu. Kui hääletusel osaleb 5 saadikut, 3 on poolt ja 2 vastu, on seadus vastu võetud.
Ja siit jõuamegi tagasi häälte arvu juurde. Nagu ma eespool kirjutasin, praeguse seisuga on kindlaid vastuhääli 48.
Eeldades, et Lotman ei osale hääletusel või siis jääb erapooletuks on valitsusel jätkuvalt 52 häält. Kui ka Sooäär lubab hääletada vastu, siis on valitsusel 51 häält ja opositsioonil 49 häält.
Seega on vaja vähemalt ühte valitsuserakonna saadikut, kes ütleks selgelt, et hääletab rahvahääletuse vastu. Siis on hääletuse pooldajatel ja vastastel võrdselt hääli, 50:50 ja see tähendab, et rahvahääletust ei toimu.
Teine võimalus on see, et veel kaks valitsuserakondade saadikut ütlevad, et nad ei anna poolt-häält ega ole ka vastu. Sel juhul on vastastel 49 häält ja valitsusel samuti 49 häält ja rahvahääletust ei toimu.
Kui selliseid saadikuid nädala jooksul välja ei ilmu, siis saab eelnõu esimesel lugemisel vähemalt 51 häält ja opositsioonil ei jää teist võimalust kui alustada eelnõu edasist menetlemist takistama läbi muudatusettepanekute tegemise.
Nii et kiire lahenduse asemel vaatame pikki nädalaid, kuidas seinavärv kuivab ja see ei saa olema eriti meeldiv.
Valitsuserakonnad (56 saadikut)
Keskerakond 25
EKRE 19
Isamaa 12
Opositsioonierakonnad (45 saadikut)
Reformierakond 34
Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni 10
Fraktsioonitud saadikud 1*
*Fraktsioonitu saadik olen mina. Kui keegi ei tea, miks, siis selle kohta saab lähemalt lugeda siit ja siit.
Antud eelnõu puhul on juba tänaseks teada, et osa koalitsioonisaadikuid (Ladõnskaja-Kubits, Kiisler ja Saaremäe) kavatsevad hääletada rahvahääletuse läbi viimise vastu ning üks saadik (Lotman) ei hääleta poolt.
Selle postituse kirjutamise ajal ei ole veel teada, mida teeb Keskerakonna fraktsiooniga liitunud Imre Sooäär ja kuidas ta hääletab. Mõnevõrra skeptilist hoiakut on väljendanud ka Metsoja Isamaast.
Mida üldse hääletatakse?
Rahvahääletuse läbi viimiseks on Riigikogus kolme valitsuserakonna fraktsiooni poolt algatatud “Riigikogu otsuse eelnõu „Rahvahääletuse korraldamine abielu mõiste küsimuses“ 288 OE.
NB! Rõhutan, et selle algatajateks on Eesti Keskerakonna fraktsioon, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja Isamaa fraktsioon, mitte ainult EKRE. Selle rahvaküsitluse korraldamine on nende kolme erakonna ühine poliitika ja soov, mitte ainult EKRE soov.
Eelnõu ja seletuskiri on väga lühikesed ja mahuvad mõlemad ühele A4 lehele. Kuna küsimus on Ratase, Kiige, Seederi, Helmede ja teiste meelest nii oluline, et see rahvahääletusele panna, siis mina oleksin küll oodanud põhjalikku seletuskirja, kus oleks välja toodud, miks sellise küsitluse läbi viimine on vältimatult oluline ja vajalik. Eriti pandeemia ja majanduskriisi ajal. Aga mingit infot selle kohta eelnõu seletuskirjas ei ole.
Riigikogule esitatud eelnõust ei selgu absoluutselt mitte midagi ka selle kohta, mille üle tegelikult hääletatakse. Mis siis saab, kui rahvas ütleb “jah” või rahvas ütleb “ei”? Mis sellele järgneb?
Mis saab eelnõust edasi?
Järgmisel nädalal toimub ilmselt antud eelnõu esimene lugemine ja selle puhul nagu ka edaspidi tuleb lähtuda Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest, kus antud rahvahääletuse läbi viimist eelnõus soovitud kujul käsitleb paragrahv 130 ning teised eelnõude menetlust puudutavad paragrahvid.
Fraktsioonidel on esimesel lugemisel õigus teha ettepanek seaduse tagasi lükkamiseks. Kindlasti selline ettepanek tehakse ja seda ka hääletatakse.
Kui tagasi lükkamise poolt hääletab rohkem saadikuid kui vastu, siis lükatakse eelnõu tagasi, kuid see ei ole väga tõenäoline. Kahel põhjusel:
- See oleks poliitiliselt väga keeruline olukord. Martin Helme on selgelt öelnud, et sel juhul on Eestil vähemusvalitsus. Keskerakonnast Oudekki Loone on selgitanud, et Keskerakond ilmselt ei anna oma saadikutele selles küsimuses hääletamist vabaks. Sellisel juhul oleks tagasi lükkamise poolt hääletamine igale Keskerakonna saadikule väga dramaatiline otsus. Ma siiralt ei usu, et keegi seda teeb. Ainus küsimärk on Sooäär, aga ootame ära, mida ta ütleb.
- Eelnõu tagasi lükkamiseks ei ole praeguse seisuga piisavalt hääli. Ideaalis on opositsioonil tagasi lükkamise poolt 45 kindlat häält, millele loodetavasti lisandub kolm isamaaliitlast – Ladõnskaja, Kiisler ja Saaremäe. Isegi kui Imre Sooäär hääletab eelnõu tagasi lükkamise poolt, sellest ei piisa, et rahvahääletuse eelnõu kohe esimesel lugemisel prügikasti saata. Häälte jaotus oleks sel juhul 49 tagasi lükkamise poolt ja 52 vastu.
Siin on huvitav Lotmani positsioon. Tema on öelnud, et ei anna sellele eelnõule oma poolthäält. See ei tähenda, et ta hääletab tagasi lükkamise poolt ega ka seda, et hääletab eelnõu vastu lõpphääletusel.
Muudatusettepanekud ja obstruktsioon
Eelnõu teisel lugemisel toimub eelnõu väga põhjalik arutelu ning sellele järgnevalt vaadatakse läbi laekunud muudatusettepanekud. Muudatusettepaneku esitajal ja fraktsioonidel on õigus nõuda muudatusettepanekute hääletamist.
See annabki opositsioonile võimaluse eelnõu menetlemisel kasutada nn obstruktsioonitaktikat – nõuda oma muudatuste hääletamist, võtta vaheaegu jne.
Kui sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond esitavad väga palju muudatusi ning nõuavad nende kõigi hääletamist, võttes enne hääletust vaheaegu, võtab eelnõu menetlus sedavõrd kaua aega, et otsust ei õnnestu õigeks ajaks vastu võtta.
Ühtlasi ei saa Riigikogu vahepeal menetleda muid küsimusi.
Teadaolevalt ei ole valitsuskoalitsioonil selle vältimiseks hetkel väga head ja toimivat plaani, kuigi seda püütakse kindlasti leida.
Ka sina saad esitada muudatusettepaneku
Sotsiaaldemokraadid muide koguvad ideid muudatusettepanekuteks ja igaüks võib neid teha.
Oma ettepaneku saab edastada nt selle Facebooki postituse kommentaaridesse. Võib pakkuda alternatiivseid küsimusi, nt “Kas Eesti peaks legaliseerima kanepi? Jah/Ei” Aga arvestades valitsuse initsiatiivi absurdsust ja ajuvabadust võib vabalt pakkuda ka küsimusi, millel on meelelahutuslik väärtus. Näiteks: “Kas saab ikka olla “tore õhtu” kui “klubis pole õhku”, nagu Nublu laulu “Mina ka” sõnades väidetakse? Jah/ei”
Pikk tee elnõu vastu võtmiseni
Kui opositsioon võtab kasutusele obstruktsioonitaktika, siis on raske ette ennustada, mis edasi saab.
Mõistlik oleks muidugi, et koalitsioon loobub rahvahääletuse plaanist, sest selle ellu viimine on muutunud võimatuks. Kuid valitsus ei pruugi seda teha. Vähemalt mitte esialgu.
Kui obstruktsioon venib pikaks – näiteks kestab juba mitmendat nädalat, hakkab valitsuskoalitsioon kindlasti süüdistama opositsiooni selles, et raske tervise- ja majanduskriisi ajal on opositsioon geiabielu kaitseks riigis elu seisma pannud ning kriisiga võitlemise blokeerinud.
Hakatakse süüdistama inimeste eludega mängimises. Inimestele räägitakse, et neile vajalikud toetused, arstiabi ja muu elutähtis seisab opositsiooni taga.
Kindlasti võib EKRE tuua oma toetajad Toompeale välja ning kütta üles seninägematu viha opositsioonisaadikute vastu. Ärgem unustagem, mil viisil algas 1930ndatel aastatel Eestis ellu riigile saatuslikuks saanud nn “vaikiv ajastu”.
Üleskäotud õhkkonnas võidakse muidugi teha katse Eesti riigivõimu autoritaarsemaks muutmiseks ning opositsiooni poliitikas osalemise võimaluste piiramiseks, Riigikogu tasalülitamiseks. Valmisolek selleks on kindlasti olemas ja mitte ainult EKRE saadikute poolt.
Kindlasti leidub ka ühiskonnas piisavalt inimesi, kes hakkavad nõudma, et obstruktsioon tuleb lõpetada mistahes vahenditega.
Ei maksa unustada ka seda, kuidas näiteks Ameerika Ühendriikides üheksakümnendate keskpaigas kasutas sarnast taktikat toonane USA esindajatekoja spiiker Newt Gingrich toonase presidendi Bill Clintoni vastu. Lõpuks tundus inimestele siiski just kongressi käitumine ebamõistlik ja poliitiliselt kaotasid obstruktsiooni kasutanud vabariiklased rohkem kui demokraadist president. Mis saab siis kui ka Eestis pöördub avalik arvamus üheselt opositsiooni vastu?
Võimalik lõpphääletus
Kui valitsusel õnnestub mingil viisil opositsiooni vastasseis murda või see ületada, siis jõuab eelnõu lõpuks kolmanda lugemiseni ja alles siis muutub oluliseks see, kuidas saadikud hääletavad.
Teatud seaduste puhul (need on loetletud Põhiseaduse pragrahvis 104) on otsuse vastu võtmiseks vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust – ehk siis vähemalt 51 häält. Kuid selle seaduse vastu võtmiseks piisab lihtsalt poolthäälte enamusest. Ehk siis peab poolt hääletama rohkem saadikuid kui hääletab vastu. Kui hääletusel osaleb 5 saadikut, 3 on poolt ja 2 vastu, on seadus vastu võetud.
Ja siit jõuamegi tagasi häälte arvu juurde. Nagu ma eespool kirjutasin, praeguse seisuga on kindlaid vastuhääli 48.
Eeldades, et Lotman ei osale hääletusel või siis jääb erapooletuks on valitsusel jätkuvalt 52 häält. Kui ka Sooäär lubab hääletada vastu, siis on valitsusel 51 häält ja opositsioonil 49 häält.
Seega on vaja vähemalt ühte valitsuserakonna saadikut, kes ütleks selgelt, et hääletab rahvahääletuse vastu. Siis on hääletuse pooldajatel ja vastastel võrdselt hääli, 50:50 ja see tähendab, et rahvahääletust ei toimu.
Teine võimalus on see, et veel kaks valitsuserakondade saadikut ütlevad, et nad ei anna poolt-häält ega ole ka vastu. Sel juhul on vastastel 49 häält ja valitsusel samuti 49 häält ja rahvahääletust ei toimu.
Kui selliseid saadikuid nädala jooksul välja ei ilmu, siis saab eelnõu esimesel lugemisel vähemalt 51 häält ja opositsioonil ei jää teist võimalust kui alustada eelnõu edasist menetlemist takistama läbi muudatusettepanekute tegemise.
Nii et kiire lahenduse asemel vaatame pikki nädalaid, kuidas seinavärv kuivab ja see ei saa olema eriti meeldiv.