Kui valitsus jaanipäevaks ei kuku, jääb ta võimule kauaks
Niipalju kui minule on teada, on mitmed EKRE-ga võimuliidu moodustamist pooldanud Keskerakonna ja Isamaa poliitikud viimastel nädalatel hakanud tõsiselt kahtlema, kas see ikka oli tark tegu.
Ühelt poolt ei ole toimunud mingit loodetud rahunemist. EKRE on pigem olnud radikaalsem kui seni. Prantsuse paremäärmuslaste Eestisse kutsumine, et vahetult enne valimisi võimalikult palju meediatähelepanu saada, ületab paljude ka väga kogenud poliitikute valuläve.
Teiseks oli ebameeldivaks üllatuseks välismeedia reaktsioon. Kui eelmise Ratase koalitsiooni puhul oli lihtne öelda, et negatiivse meediakajastuse taga on Reformierakond, siis sel korral on selge, et rahvusvaheline meedia lihtsalt kajastab kiretult Eestit alanud paremäärmuslikku pööret. Ainest selleks on andnud valitsuse ministrid Riigikogu saalis.
Kolmandaks on muidugi arvamusküsitlused šokeerivad. Isamaa jaoks ei ole võib-olla nii palju vahet, sest nad on pikalt olnud valimiskünnise piiril. Kuid Keskerakond on ikkagi harjunud olema Eesti poliitika esiliigas. Kolmanda ja suuresti irrelevantse positsiooniga ei taheta muidugi leppida.
Mailis Repsi hoiatus EKRE-le ei olnud haridusministri soolo. See oli kokkulepitud käik - hoiatada EKRE juhte. Kuid ilmselt see hoiatus väga korda ei lähe, sest Helmed ju teavad, et Keskerakonna tänastel liidritel mingeid alternatiive lihtsalt ei ole.
Neljandaks on erakonna sees järsult vähenenud esimehe Jüri Ratase autoriteet. Erakonna siseselt väga mõjukas Tallinna poliitikute seltskond Ratasega enam ei arvesta. Nad peavad teda nõrgaks ja saamatuks juhiks ja on koondunud Kõlvarti ümber.
Vene poliitikud leiavad samuti, et Ratasel pole enam mingit moraalset õigust neile midagi ütlema tulla. Ning isegi Riigikogu fraktsioonis vaatavad mitmed esimeest pigem kui poliitilist kadunukest, kes küll on veel kõrges ametis, aga ilmselt järgmisi Riigikogu valimisi erakonna esimehena ei näe.
Kuid koalitsioonid lagunevad siis ja ainult siis, kui keegi senise koalitsiooni osapooltest lepib kokku paremas diilis. Ja seda kokku leppijat mina hetkel kuskil ei näe.
Kuna Keskerakonnal ei ole olemasolevale koalitsioonile alternatiivi, mis võimaldaks neil säilitada peaministri positsiooni ning saada endale Eesti koht Euroopa Komisjonis, siis ei ole keskpartei juhtkond valitsuse lagunemisest huvitatud.
Tallinna omad ei hakka samuti paati kõigutama, sest neil on veel kaheks aastaks vaja võtta viimast Tallinna ainuvõimust.
EKRE jaoks ei ole üldse mingit muud võimalust valitsuses jätkata ja Isamaal on suurust ja toetust arvestades hetkel laual kõige paremad tingimused, mis neil on võimalik saada.
Suurim risk valitsusele on just praegu, kui peaks juhtuma midagi tõesti erakorralist ja Jüri Ratase lähikonnast välja jääv osa Keskerakonnast tunneks, et pole teist valikut kui hakata mõtlema alternatiividele. Nii läks ka ju Savisaarega. Ühel hetkel oli kriitiline mass erakonna ladvikust uue esimehe selja taga.
Keskerakonna mure on see, et uut liidrit, kes suudaks erakonda ühendada, ei ole. Kuna midagi tarka teha ei ole, siis oodatakse lihtsalt eurovalimiste lõppu, suvepuhkusi ja nauditakse võimul olemisega kaasnevaid hüvesid.
Seega ma arvan, et kui valitsus peab vastu jaanipäevani, jääb ta ilmselt pikaks ajaks ja me kõik peame hakkama mõtlema pigem sellele, kuidas sellest sündivaid kahjusid Eesti siseselt ja rahvusvaheliselt vähendada.
Teiseks oli ebameeldivaks üllatuseks välismeedia reaktsioon. Kui eelmise Ratase koalitsiooni puhul oli lihtne öelda, et negatiivse meediakajastuse taga on Reformierakond, siis sel korral on selge, et rahvusvaheline meedia lihtsalt kajastab kiretult Eestit alanud paremäärmuslikku pööret. Ainest selleks on andnud valitsuse ministrid Riigikogu saalis.
Kolmandaks on muidugi arvamusküsitlused šokeerivad. Isamaa jaoks ei ole võib-olla nii palju vahet, sest nad on pikalt olnud valimiskünnise piiril. Kuid Keskerakond on ikkagi harjunud olema Eesti poliitika esiliigas. Kolmanda ja suuresti irrelevantse positsiooniga ei taheta muidugi leppida.
Mailis Repsi hoiatus EKRE-le ei olnud haridusministri soolo. See oli kokkulepitud käik - hoiatada EKRE juhte. Kuid ilmselt see hoiatus väga korda ei lähe, sest Helmed ju teavad, et Keskerakonna tänastel liidritel mingeid alternatiive lihtsalt ei ole.
Neljandaks on erakonna sees järsult vähenenud esimehe Jüri Ratase autoriteet. Erakonna siseselt väga mõjukas Tallinna poliitikute seltskond Ratasega enam ei arvesta. Nad peavad teda nõrgaks ja saamatuks juhiks ja on koondunud Kõlvarti ümber.
Vene poliitikud leiavad samuti, et Ratasel pole enam mingit moraalset õigust neile midagi ütlema tulla. Ning isegi Riigikogu fraktsioonis vaatavad mitmed esimeest pigem kui poliitilist kadunukest, kes küll on veel kõrges ametis, aga ilmselt järgmisi Riigikogu valimisi erakonna esimehena ei näe.
Kuid koalitsioonid lagunevad siis ja ainult siis, kui keegi senise koalitsiooni osapooltest lepib kokku paremas diilis. Ja seda kokku leppijat mina hetkel kuskil ei näe.
Kuna Keskerakonnal ei ole olemasolevale koalitsioonile alternatiivi, mis võimaldaks neil säilitada peaministri positsiooni ning saada endale Eesti koht Euroopa Komisjonis, siis ei ole keskpartei juhtkond valitsuse lagunemisest huvitatud.
Tallinna omad ei hakka samuti paati kõigutama, sest neil on veel kaheks aastaks vaja võtta viimast Tallinna ainuvõimust.
EKRE jaoks ei ole üldse mingit muud võimalust valitsuses jätkata ja Isamaal on suurust ja toetust arvestades hetkel laual kõige paremad tingimused, mis neil on võimalik saada.
Suurim risk valitsusele on just praegu, kui peaks juhtuma midagi tõesti erakorralist ja Jüri Ratase lähikonnast välja jääv osa Keskerakonnast tunneks, et pole teist valikut kui hakata mõtlema alternatiividele. Nii läks ka ju Savisaarega. Ühel hetkel oli kriitiline mass erakonna ladvikust uue esimehe selja taga.
Keskerakonna mure on see, et uut liidrit, kes suudaks erakonda ühendada, ei ole. Kuna midagi tarka teha ei ole, siis oodatakse lihtsalt eurovalimiste lõppu, suvepuhkusi ja nauditakse võimul olemisega kaasnevaid hüvesid.
Seega ma arvan, et kui valitsus peab vastu jaanipäevani, jääb ta ilmselt pikaks ajaks ja me kõik peame hakkama mõtlema pigem sellele, kuidas sellest sündivaid kahjusid Eesti siseselt ja rahvusvaheliselt vähendada.