Alustame sellest, et minu jaoks ei ole see, mis saab Raimond Kaljulaidist, üldse kõige tähtsam küsimus!

Ma olen jätkuvalt seisukohal, et EKRE valitsusse toomine on Eesti jaoks suur viga. Just tuli uudis, et Martin Helme nõuab rahvusringhäälingu nõukogu liikmena ERR-i juhatuselt EKRE suhtes kriitiliste ajakirjanike karistamist ja eetrist maha võtmist. 

Kuid EKRE retoorikast hullem on nende sisuline kompetents ja väärtused.

Meie riigieelarve maht on ca 11 miljardit eurot – valitsuse ministrid on kogu selle ühise raha haldurid. Nemad panevad kokku ja valmistavad ette eelarve – milliseid ühiseid kulutusi ja investeeringuid me teeme, mis on prioriteedid, mis on poliitika. Nemad mõjutavad majandus- ja ettevõtluskeskkonda.

Minul ei ole usaldust, et Mart ja Martin Helme või Jaak Madison suudavad Eestile pakkuda mingit mõistlikku valitsemist.  

Mis saab meie rahvusvahelisest mainest? Meie Euroopa partnerid ei mõista Eesti poliitikuid, kui toome valitsusse populistid. Populismi mõju kasv Euroopas valmistab paljudele meie liitlastele suurt muret – populistide juhitud Eesti oleks nende jaoks osa probleemist, mitte lahendusest.

Eesti inimesed ja Keskerakonna valijad ei mõista, miks just EKRE tuleb valitsusse kaasata kui on olemas toimivad alternatiivid. Ja seda näitavad ka uuringud. Keskerakonna toetus on kõvasti kukkunud. Aga isegi alles jäänud valijate hulgas on toetus uuele koalitsioonile alla 40 protsendi!

Ma mõistan oma erakonna juhtide huve täielikult. Nemad soovivad, et Keskerakond oleks koalitsioonis. Küsimus on selles, mis hinnaga. Valitsus, kus EKRE ja Isamaa dikteerivad tingimusi võib minna Eestile kalliks maksma.

Selle taustal ei ole ühe poliitiku edasised karjääriväljavaated eriti oluline asi. Aga millised need siis on? 

Kui Keskerakond loobub EKRE-ga koalitsiooni moodustamisest või need kõnelused raugevad iseeneslikult, siis on kõik hästi. Kui aga Keskerakond siiski otsustab tuua EKRE valitsusse, siis muidugi pean mina väga tõsiselt mõtlema selle üle, kas ma üldse näen võimalust erakonnas edasi olla.

Olen aastast 2002 panustanud Keskerakonna valimiskampaaniate läbi viimisesse -  kahtedel viimastel valimistel kandidaadina.

Mitmed Keskerakonna liikmed on minu elus olulised inimesed. Ma olen maailmavaatelt tsentrist. Lahkumine oleks mulle isiklikult väga raske otsus.

Mul on väga kurb, et üks erakonna aseesimeestest sisulise dialoogi asemel pakkus, et on valmis kohe teise erakonda soovituskirja kirjutama. Või et erakonda ainult ministrikoha pärast astunud suhtekorraldaja arutab selle üle, kas minu valitsuskõneluste suhtes eitav seisukoht on ikka eetiline.  

Spekuleeritud on, et valmistan ette erakonnavahetust ja mida iganes. Ei valmista. Ma usun Keskerakonna põhimõtetesse ja loodan muidugi Keskerakonnas jätkata. Kuid kas mul on ühisosa erakonnaga, mis leiab ühisosa radikaalidega?  

Pean analüüsima ka seda, kas ma lähen Riigikokku või mitte. Kui lähen ja ei toeta moodustatavat koalitsiooni, hakatakse ütlema, et see on ebaaus – mandaat on saadud Keskerakonna nimekirjas, tuleb täita erakonna otsuseid!

Ent mis siis kui need otsused on valed ja seda peegeldavad ka arvamusküsitlused? 

Kui ma ei lähe Riigikokku ja loovutan koha asendusliikmele, siis ütlevad väga paljud minu poolt hääletanud inimesed, kes on EKRE vastu, et vean hoopis neid alt ja nende hääled lähevad kaduma. Ja neil on õigus. 

Loomulikult pean korra uuesti mõtlema ka Euroopa valimiste peale. Kas ma saan oma toetajaid tõhusamini esindada ühena 101-st Riigikogu liikmest või ühena seitsmest Eesti Euroopa saadikust? Selles on küsimus, mitte minu isiklikes ambitsioonides.

Samuti on täiesti selge, et populistide võitlus on üle-Euroopaline ja eesmärk on EL-i lammutamine vähemalt sellisel kujul nagu ta täna on. Seda pean ma Eesti jaoks väga kehvaks perspektiiviks majanduslikus mõttes ja julgeoleku seisukohast ülimalt ohtlikuks.

Kui ma otsustan Euroopa valimistele minna, siis algab kohe vilekoor, et küllap oli kogu minu eelnev tegevus lihtsalt kaval PR ja Euroopa valimiste kampaania. Mis on täiesti alusetu süüdistus. Nagu mind ümbritsevad inimesed hästi teavad - nii see ei ole.

Mõned minu erakonnakaaslased on sel nädalal ajakirjanikele usinalt rääkinud, et minu poliitiline karjäär on nagunii läbi.

Ma ei välista, et oleksin isiklikult õnnelikum kui avaksin Kalamajas hoopis väikese matkatarvete poe – kuid ei ole õige leppida sellega, et populistlikud jõud kisuvad Eesti ja Euroopa tükkideks mingi arusaamatu, pimeda ja destruktiivse ideoloogia ellu viimiseks.

Praegu peab olema poliitikas. Poliitiline karjäär on läbi siis, kui sul ei ole enam inimeste toetust. Mulle isiklikult tundub, et mul on seda toetust täna rohkem, mitte vähem. 

Euroopa vajab rohkem vabadusi, mitte vähem. Eesti noored soovivad rohkem vabadusi ja võimalusi, avatumat maailma. Ja mis saab meie majandusest? Ja mis saab  venekeelsest kogukonnast, kui valitsuses on kahe kolmandiku osas jõud, kes ei pea neid võrdseks osaks meie ühiskonnast?

Ühiskond on juba tehtud katki, riiki tahetakse ka katki teha. Selle peale peavad poliitikud mõtlema, mitte oma karjääri peale.