1. Vanad vastuolud ei tööta

Neli aastat tagasi oli hoopis teine olukord. Aasta enne valimisi algas Ukrainas sõda. Eesti valimistel tinistas Reformierakond peaaegu kogu Eesti rahva uskuma, et järgmiseks paneb Venemaaga lääne ühtsuse proovile kas meil Eestis (#narvaisnext) või siis vähemalt Baltikumis.

Objektiivselt võttes ei ole julgeolekupilt paranenud, kuid Venemaa ei ole nendel valimistel enam suur teema ning ka kaitseministeeriumi uuringud näitavad, et ühiskond on rahunenud.

Ka sisepoliitiline vene kaart ei tööta. 

2. Uusi tulijaid liiga palju

Mitmetel valimistel on olnud väga terav vastuolu niiöelda “vanade” erakondade ja uute vihaste tulijate vahel. Sel korral mitte.

Võimalik, et pilt oleks teine kui Eesti 200, Elurikkuse erakonna, roheliste ja Vabaerakonna tipud oleksid moodustanud kartellierakondade vastu ühisrinde, aga selleks ei olnud visiooni või koostöövõimet.

Praegu ei tundu ükski neist eriti tugevate tegijatena. Millest on kahju. 

3. Inimesed ei taha revolutsiooni, vaid evolutsiooni

Majandus kasvab, inimesed ootavad pigem rahu ja stabiilsust ja seda mõistavad eriti hästi kaks suuremat erakonda – Keskerakond ja Reformierakond.

Mõlema erakonna programm on laiapõhjaline ja lubab enamikes valdkondades tasakaalukat edasiminekut, vältides vastuolulisi ideid ning uusi ja harjumatuid mõtteid.

Väikestel erakondadel on suuri mõtteid (Isamaa tahab pensionisüsteemi lammutada, Eesti 200 raputada kooliharidust), kuid need ei tekita erilist diskussiooni, sest tõenäosus, et neid ideid hakatakse järgmiste valimiste järel ellu viima, on üliväike. Ja nõudlust "suurte muutuste" järele ühiskonnas lihtsalt ei ole. 

4. Karismaatiliste ja vastuoluliste isiksuste puudus

Keskmine poliitik mõtleb täna, et kui tal on võimalus 2-3 keskmist palka teenida ning vahel rahvusringhäälingu stuudioid külastada, siis ongi juba hästi. Edevus rahuldatud ja laenumaksetega graafikus. 

Põhiküsimus on selles, kuidas pikas perspektiivis mängus püsida ja see tähendab, et riskida ei ole vaja.

Kõik teavad, et reformide eest saab valijatelt ainult karistada. Kui siht on poliitikas pikalt vastu pidada, siis on targem neid vältida.

Üks kahest: praegu ei ole poliitikas fruktide ja vastuoluliste isiksuste aeg või siis ei ole praegusel ajal poliitikas frukte ja vastuolulisi isiksusi.      

5. Kogu aeg on mingid valimised

Eesti valitakse midagi iga natukese aja tagant. Alles olid kohalikud valimised, vahetult enne seda valiti presidenti, kohe on Riigikogu valimised ja siis omakorda mõne kuu pärast Euroopa Parlamendi valimised.

6. Suuri skandaale ei ole

Mille kõigega poliitikud varem vahele ei jäänud – korterite erastamised, rubla- ja relvatehingud, üksteise järele luuramine, riigifirmade sokutamine kahtlastele ärimeestele, altkäemaksu nõudmised, kahtlased suhted Moskvaga, kuluhüvitistesse pandud “kohtumised valijatega” eliitrestoranides jne.

Kuid kaitsepolitsei ja prokuratuur on teinud oma töö ja tänapäeva poliitik ei julge Riigikogu kantseleist kustukummigi tasku panna. Poliitiline kultuur on selgelt muutunud. See on hea asi. Kuigi põnevust on ajakirjanikel muidugi vähem.

7. Sotsiaalmeedia ajastu – miljon väikest vaidlust ühe suure asemel

Sotsiaalmeedia on muutnud maailma. Elu keeb väikestes gruppides, kus igal ajahetkel käib üle kogu Eestimaa lugematu arv väga kirglikke vaidlusi, mis aga ükski eraldivõetuna mingit suurt narratiivi ei moodusta.

Samas, mina ei välista, et see tuhandes kõlakojas toimetamine mõjutab 2019 valimiste lõpptulemust rohkem kui erakondade telereklaamid või välimeediakampaaniad.

Mulle kirjutas hiljuti üks valija, kes küsis, miks ei tohi Eesti lasteaedades enam jõule tähistada. Ta luges seda kusagilt ja jäi uskuma. 

8. Valijad ei tunne, et neil on eriti palju võita või kaotada

Midagi sellist oli ka enne Brexiti hääletust UKs. Väga paljud said alles referendumile järgnenud hommikul aru, mis juhtus. Aga siis oli juba liiga hilja.

Paremäärmuslike ja populistlike poliitiliste jõudude suurimaks töövõiduks on see, et “tavaline inimene” lööb poliitikale käega.

Mõtlesin selle peale, kui istusin kliimadebatil Martin Helmega ühe laua taga. Publik kuulas tema monolooge natuke sellise näoga, et "Ah, see kõik on nii tüütu juba". 

Kui mina oleks nendel valimistel valija, mitte kandidaat, siis ma ei tea, kas ma läheksin üldse valima. Aga ma tean, et kahetseks seda väga,  kui selle tulemusel teeks EKRE võimsa tulemuse.

Räuskavad EKRE-lased muudavad poliitika nõmedaks, mis ongi nende eesmärk. EKRE valija tuleb igal juhul välja ja veidi aja pärast oleme nagu täna ungarlased – elame samuti “osaliselt vabas” Euroopas.

9. Vana poliitika tegemise viis enam ei toimi, uut veel ei ole

Võimalik, et vana erakondliku demokraatia mudel lihtsalt ei tööta enam. Kogu see flaierite jagamise ja valimisstuudios tähtsa näoga debateerimisega aeg on lihtsalt möödas, aga keegi ei tea veel, kuidas teha paremini. 

Mina kujutan ette, kuidas noorem põlvkond võtab ühel hetkel mõnel Telliskivi häkatronil kätte ja mõtleb välja, kuidas demokraatiat paremini teha. Nädala pärast minnakse sellega laivi. Kuue kuu pärast kaotab erakondlik demokraatia mõtte.

Erakonnad kaovad poliitilisest protsessist nagu taksodispetšerid kaovad takso tellimise protsessist.

Need on minu esimesed Riigikogu valimised ja ma teen meeletul hulgal otsekampaaniat tänaval Kristiines, Haaberstis ja Põhja-Tallinnas, kuid ei saa peast välja ühte mälestust eelmisest kampaaniast.

Sõitsin ühel vihmasel õhtul Rimi ees mööda Eesti Vabariigi välisministrist, kes jagas möödujatele flaiereid. Ma ei taha midagi öelda isiklikult välisministri kohta - hea välisminister on! Aga kas teile ei tundu, et midagi on meie digitaalses ühiskonnas valesti, kui välisminister jagab valimiskampaania käigus poe ees flaiereid.

Ma üldse ei välista, et mingi “valimiste Tinder” või “poliitika Wolt” on olemas juba järgmisteks valimisteks nelja aasta pärast, mis ühendab kandidaadid otse valijaga.

Elame-näeme.

10. Võib-olla see ongi uus normaalsus

Ei saa välistada ka seda, et ligi 30 aastat demokraatiat ongi piisav aeg, et valimistega harjuda ning need ei peagi inimestes mingit erilist elevust või huvi tekitama.

Võimalik, et see on just hea asi, et need valimised ei tundu meile eksistentsiaalse võitlusena valguse ja pimeduse, hea ja kurja, hukatuse ja utoopia vahel.

Samas, mulle tundub, et poliitikud on nagu lapsed - kui kodus on kahtlaselt vaikne, teevad nad kusagil pahandust.