Jaak Juske külalistpostitus: taudid Tallinna laastamas
Pole midagi uut siin päikese all: Tallinna pikas ajaloos on olnud korduvalt hetki, kus koledad nakkushaigused on linna laastanud ja taudi peatamiseks on karatiin kehtestatud.
Juba 13. sajandi esimeses pooles pärast Taani vallutust rajati Kivisilla eeslinna Jaani seek ehk Püha Johannese leprosoorium, kus hoiti linnast eemal pidalitõbiseid.
Eriti halastamatu on Revali linna rahva suhtes olnud katk.
Vana hansalinn oli vaevalt taastunud 1433. aasta suurpõlengust, kui 1464. aastal oli platsis laastav katk. 1504. aastal oli taas katkupuhang. Pärast lühikest hingetõmbeaega möllas katk uuesti aastail 1515-1520. Katkupuhang segunes toona prantsuse rõugete ehk süüfilisega. Katk kimbutas jälle Revali elanikke 1549.
Toona läksid katku tehtud laastamistöö tõttu teravaks suhted linna ja rüütelkonna vahel. Mõisnikke häiris, et rahvast tühjaks jäänud eeslinnadesse on asunud elama nende talupojad.
Katk saab alguse raeapteegist
Alanud Liivi sõja ajal läks saatuse irooniana raeapteegist 1570. aastal liikvele katk. Kuna toona piirasid linna Ivan Julma väed, siis tabas see ka venelasi.
1571 oli katk jälle platsis. See kõik viis hauda pooled tallinlased. Teise venelaste piiramise aegu 1577 oli jälle see kuri haigus laastamas.
Katk niitis tallinlasi ka 1580 ja 1597. Alanud Rootsi-Poola sõja alguses 1601 olid näljahäda ja katk üheskoos.
Ka Rootsi aja lõpu suur näljahäda 1695-1697 laastas linna ja selle ümbrust.
Viimane suur katkulaine käis üle Tallinna Põhjasõjas 1710-1711. Revalis suri koguni 15 000 inimest, ellu jäi vaid paarituhande ringis.
Aga katk olnud ainuke haigus, mis Tallinna kimbutas. Koos meremeestega jõudsid siia ka uued võõrad haigused.
Süüfilis jõuab Tallinna
Uuest Maailmast tulnud laastav süüfilis jõudis esmakordselt Tallinna juba 1495. aastal. Kolm aastat hiljem andis raad käsu selle koleda haiguse tõttu sulgeda avalikud saunad.
1519-1520 oli taas epiteemia. Linn ehitas sadama lähedale Suure Rannavärava ette nn rõugemaja, kus ravi kestis neli nädalat. Rõugemaja põletati maha Liivi sõjas ja pärast enam ei taastatud.
Aastail 1530-1532 tabas Tallinna salapärane inglise tõbi, mis niitis peamiselt tugevaid ja terveid inimesi. See salapärane haigus hakkas segama ka Tallinna kaubandust. Nii sundis Narva raad itta suunduvaid Tallinna kaubalaevu Narva-Jõesuus kaks nädalat karantiinis olema.
1623. aastal jõudis laevadega Tallinna salapärane haigus Stockholmist, mille levik piirdus sadama ümbruse eeslinnadega. 1657 aga tuli sadama kaudu linna järgmine jube haigus - muhkkatk, mis viis hauda suure osa linnakodanikest.
Kogu Kopli on olnud karantiinis
Tulles aga kaasajale lähemale, siis täpselt sada aastat tagasi 1920. aasta talvel ja kevadel tegi Koplisse paigutatud Vene Loodearmee sõdurite seas laastamistööd tüüfus, mis viis hauda tuhandeid mehi. Taud oli nii karm, et Kopli pandi toona karatiini. Surnud sõdurid maeti nõukogude ajal hävitatud Kopli kalmistule.
Eriti halastamatu on Revali linna rahva suhtes olnud katk.
Vana hansalinn oli vaevalt taastunud 1433. aasta suurpõlengust, kui 1464. aastal oli platsis laastav katk. 1504. aastal oli taas katkupuhang. Pärast lühikest hingetõmbeaega möllas katk uuesti aastail 1515-1520. Katkupuhang segunes toona prantsuse rõugete ehk süüfilisega. Katk kimbutas jälle Revali elanikke 1549.
Toona läksid katku tehtud laastamistöö tõttu teravaks suhted linna ja rüütelkonna vahel. Mõisnikke häiris, et rahvast tühjaks jäänud eeslinnadesse on asunud elama nende talupojad.
Katk saab alguse raeapteegist
Alanud Liivi sõja ajal läks saatuse irooniana raeapteegist 1570. aastal liikvele katk. Kuna toona piirasid linna Ivan Julma väed, siis tabas see ka venelasi.
1571 oli katk jälle platsis. See kõik viis hauda pooled tallinlased. Teise venelaste piiramise aegu 1577 oli jälle see kuri haigus laastamas.
Katk niitis tallinlasi ka 1580 ja 1597. Alanud Rootsi-Poola sõja alguses 1601 olid näljahäda ja katk üheskoos.
Ka Rootsi aja lõpu suur näljahäda 1695-1697 laastas linna ja selle ümbrust.
Viimane suur katkulaine käis üle Tallinna Põhjasõjas 1710-1711. Revalis suri koguni 15 000 inimest, ellu jäi vaid paarituhande ringis.
Aga katk olnud ainuke haigus, mis Tallinna kimbutas. Koos meremeestega jõudsid siia ka uued võõrad haigused.
Süüfilis jõuab Tallinna
Uuest Maailmast tulnud laastav süüfilis jõudis esmakordselt Tallinna juba 1495. aastal. Kolm aastat hiljem andis raad käsu selle koleda haiguse tõttu sulgeda avalikud saunad.
1519-1520 oli taas epiteemia. Linn ehitas sadama lähedale Suure Rannavärava ette nn rõugemaja, kus ravi kestis neli nädalat. Rõugemaja põletati maha Liivi sõjas ja pärast enam ei taastatud.
Aastail 1530-1532 tabas Tallinna salapärane inglise tõbi, mis niitis peamiselt tugevaid ja terveid inimesi. See salapärane haigus hakkas segama ka Tallinna kaubandust. Nii sundis Narva raad itta suunduvaid Tallinna kaubalaevu Narva-Jõesuus kaks nädalat karantiinis olema.
1623. aastal jõudis laevadega Tallinna salapärane haigus Stockholmist, mille levik piirdus sadama ümbruse eeslinnadega. 1657 aga tuli sadama kaudu linna järgmine jube haigus - muhkkatk, mis viis hauda suure osa linnakodanikest.
Kogu Kopli on olnud karantiinis
Tulles aga kaasajale lähemale, siis täpselt sada aastat tagasi 1920. aasta talvel ja kevadel tegi Koplisse paigutatud Vene Loodearmee sõdurite seas laastamistööd tüüfus, mis viis hauda tuhandeid mehi. Taud oli nii karm, et Kopli pandi toona karatiini. Surnud sõdurid maeti nõukogude ajal hävitatud Kopli kalmistule.